Tohmik paneb punast riiulit (igikestev köögimööbliporno)

Ameerika keelt kuuleb ikka. Kohati ülekülluses. Ma arvan, et enamik suhteliselt teab, millele viitab sõnapaar magic marker. See oodatavalt meretagusest kaubamärgist pärinev keelend. Meie kandis sai neid vildikateks nimetatud. Nii puhtlabaselt. Ilma suurema maagiata. Isegi siis, kui nad olid kellegi onu kohvris väilamaalt toodud. Ammu enne seda kui neid seitsme krooni ja üheksakümne sendi eest hakkas suvalisest kolkapoest maailma absurdsuselt teises (rasvakriit teeb neile ikkagi kinnisilmi ära) värvivalikus kahekümne nelja kaupa osta saama.
Aga täiesti uue kvaliteediga austus vildikate maagia vastu kujunes minul välja umbes eelmise aasta lõpuks. Sest, noh, oleme ausad, kui üks tume kõrgläikega kapp pulkadeks võtta, pööningule tarida, seal seda pool aastat liivahunnikus ladustada, siis tagasi tuppa tassida, ümber lõigata ja taas (korduvalt) kokku kruvida, siis ta võib olla palju asju, aga pruun, selline, nagu vanavanemad teda kunagi teadsid, ta enam küll ei ole.
Aga nüüd värvivahetus. Ja edasi kööki.

See ei ole ju nii raske. On või?

Üks variant, et jah, on ikka küll. Mõnevõrra.
Alternatiiv samas, et asi on lihtlsalt tohmikus.
Niet on siis kolm tudengit, pihutäis vatti, teine pihutäis vatti, 70% piirutuse pisike pudel, kummivoolik (jah, imemiseks), kaks klaaskapillaari, kuus või enam skarrifikaatorit (pmst päris sõnaga on ta kohati piik ja kohati lantsett, ehk siis see ora, millega inimese sisse auk teha kui tuleb tahtmine verd kätte saada), valik reaktiive (need on sellised asisemad lahused), mikroskoop, kummikindad ja kolm tundi aega.
Me tegime mingi viis auku kolme inimese sisse, et saada kokku kindlalt alla ühe milliliitri (1x1x1 cm) verd kahe erineva toru sisse ja enne kui küsite, siis ei, me ei saanud sellega hakkama. Vapramad meist tegid endale ise augu (tohmimad meist muidugi tõukasid neid oma ebakompetentsi piire kompides sellele teele). Ettevõtlikumad keerasid ja väänasid ennast ja teisi sõlme ja tagasi. Aga ikka ei midagi kasutatavat. Peale naabrite preparaadi.
Niet jah, tohmiku päeva tippsaavutuseks jäi ilmselt see millisekundite pikkune õhulend koos pooletoobise taguotsale maandumisega.

534A

Ja veel uudiseid Narva Maanteelt. Et meil on siin köök. Uskumatu, mis? Koguni kaks kööki. Korruse kohta. Kummaski tiivas üks.
Aga meil on siin köök. Siin minu kandis siis. Sellel on neli seina. (Onju!?)
Kellaosutina ringi tehes siis nii, et esimeses on aken. Või... Aknad! Tänava poole. Teises on laud. See betoonist. Kahe kraanikausiga. Mõlema küljes on kraan ka. Täna. Ja vett tuleb. Täna. Seina taga on pesuruum.
Igastahes, teises on laud. Kolmandas on uks koridori. Või koridorist. Tegelikult küll ukseava. Ust de facto pigem nagu ei ole. Niimoodi keskel. Ja siis neljas sein on ka. Tema mõjub sellise... lagedana. Ta on suur ja hele ja temas on ka uks. Ainult, et pigem nagu servas.
534A. See on silt selle ukse peal. Pintsliga papitükile võõbatud. Ja all on mingi kleepekas. "Kõrgepinge" või midagi säärast.
Igastahes see kokku näeb välja nagu kilbiruum või alamõõduline harjakapp. Mingid juhtmed jooksevad ka köögi seinalt sinna sisse. Mistõttu ma olen nagu mitu nädalat nüüd mõelnud, et 'tea kumb ta siis on? Ja õige vastus... On lihtsalt liiga igav. See on tuba. Tuba nagu iga teinegi. Ainult, et tema uks avaneb koridori asemel kööki. Kogu paganama müsteerium.

Öövalvuri laual on parkimiskell, silt

Olen ringkäigul
telefon 556643XX

ja helisev Nokia 5110.
No tore siis.

Nr 38

Tohmik nägi täna Ristiema. Peale mõningast pausi. No, ma ei tea, umbes pooleaastast või nii? Tegemist on olnud. Kellel rohkem, kellel vähem. No Ristiemal ikka rohkem. Naistel lihtsalt on kuidagi nii. Ma arvan, see on keenidest. Ristiema nimelt veetunud eelmise nädala katust pannes.
Aga igastahes on nii, et tal tuleb varsti sünnipäev. Ja siis ta jättis vabaks levitamiseks jägmise info: "Mulle võib alati sokke kinkida. Number Kolmkümmend kaheksa. Ja S/M aluspesu ka. Neid ei ole ka kunagi kusagilt võtta kui kiiresti vaja on."

Teeklaasis

Ja siis ühel suvalisel hetkel lihtsalt juhtub, et sa avastad, et sinu jaoks on see kõik nüüd läbi. Otsas. Minevik.
Sa andsid kõik mis sul oli. Seda ei pidanud keegi küsima. Sa lihtsalt andsid. Heal meelel. Ja sa nautisid seda andmist. Tundsid ennast kehvasti kui tegelesid muuga. Isegi unega.
Öö ei lugenud. Tuul ei lugenud. Külm ega vihm ei lugenud. Sul oli roll, sul oli ülesanne, sul oli põhjus. Olla, tegutseda ja kõike muud kõrvale jätta. Seda, mis ei lugenud. Sest sinu jaoks seda lihtsalt polnud. Kuniks oli...
Ja sa ei oska enam lihtsalt mitte midagi ette võtta. Ei istumise ega astumise osas. Sa seisad, ei, pigem hõljud eikusagil. Järel on lihtsalt tühjus.
Torm teeklaasis on läbi. Ja klaas pole enam lihtsalt pooltühi. Ta on kummuli keeratud ja katki löödud. Ja siis tühi.

Kuidas britid seda teevad?

.pdf

Aga loomulikult nii:
Loovad tekstifaili. Arvutis. Määravad vesimärgiks "confidential". Trükivad välja. Tõmbavad pliiatsiga maha need kohad, kust miskit valesti läks. Sodivalt paksult markeriga üle need kohad, mida võõrad silmad enam kunagi nägema ei peaks. Allkiri kaasa arvatud. Siis asetavad lehed skanneriplaadile. Viimase kujuteldava pikiteljega kena 7-kraadise nurga alla. Skanneerivad sisse. Akrobateerivad oma pildikesed. Kõik 56 tükki. Ja tulemuseks on hämmastavad 2,2 MB!
Nüüd tuleb saadud dokument veel võrguserverisse laadida, ja juba varsti on sinu klinitsistist sõbral võimalik publitseerida selle opuse asukoht (http://www.mhra.gov.uk/home/idcplg?IdcService=GET_FILE&dID=20366&noSaveAs=0&Rendition=WEB) oma teadusartikli lisas.

Saksi kogudus

Aga mõnede asjadega elus on nii, et nad on suuremad kui sinu kirjaoskus. Sa lihtsalt naeratad. Rõhutatult. Et ikka kõik teised su ümber oskaks vähemalt kahtlustadagi sind teadmas midagi, millest neil aimugi pole, ja lähed päevakorraga edasi. Magama.

Minu meelest on see ka seletamatu, jah, ma tean, aga miskipärast juhtub vahel, et hommikul kell seitse midagi jalutan ma Laias või Kroonuaia tänavas. Lihtsalt niisama. Lõbu pärast. Toome poole. Mööda Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Sellest samast, millel on katusel 30 soomlaste raha eest ostetud päikesepaneeli (õnnistagu Jumal ullikesi ja et neid jaguks meile kauaks!) Ja oma heale õnnele tüüpiliselt satun ma enamasti sealt mööduma ikka siis, kui kõnniteed pühitakse.

Pühitakse.

Kellel esimese hooga ei kangestu, siis Botaanikaaed - see on piiratud sellise 2-meetrise kivimüüriga (krohvitud), millega alt liitub kõnnitee, millega edasi liitub sõidutee, mõlemad asfalteeritud.

Botaanikaaed.

Noh, päikesepaneelid, kasvuhoone, rohelised taimed, roheline mõtteviis, säästev suhtumine. Tundub loogiline? Just! Ongi!

Säästame. Säästame mõistust, säästame metsa, säästame aega ja säästame onu, kes aiatagust pühib. Anname talle 2-taktilise luua! Et mis see on? No... teate neid vinguva häälega pisikesi mootoreid, millega igasugu võrrid ja rollerid ringi sibavad? Vot pistame sihukese asja karbi sisse, paneme ventilaatori otsa ja vooliku külge. Ja saame sellise ülemõõdulise fööni. Millele on lisatud sisepõlemismootori parimad omadused - juhtmevabadus, rohked heigaasid ja lärm!

Ja nüüd suuname selle tuulevooliku kõnniteele. Seal betoonseina ja asfaltee vahel. Ja puhume kõnnitee liivast ja lehtedest kenasti puhtaks. Sellise kerge sinusoidse liigutusega.

Se's mõttes, et täna on õnneks märg väljas ja lehed on maa külge nagu kinni liimitud ja ei liiguta eriti. Aga paari nädala eest oli veel suhteliselt kuivaperiood, eks. Niet jah, ma pole küll kunagi üle Euroopa serva astunud, aga liivatorme olen läbinud ikka... üle ühe. Ja uskuge, vähesed asjad virgutavad hommikuti teravamalt.

Mikrobioloogia. Praktikum

Nojah.
Elusad bakterikultuurid.
Piirituselambid - need pisikesed potsikud etanooli, nööri ja lahtise tulega.
Klaaspulga otsa sulatatud peenikesed teravad traadijupid bakterites sorkimiseks, mida puhastatakse.... jah! Loomulikult tules kuumutamisega. Kogu pikkuses.
Ja siis üks nohune, kipitavate silmade ja tilkuva ninaga tohmik. Mis saaks ometigi viltu minna?