Laktoosivabadus on tunnetatud -paratamatus
Mina tahan toetada Eesti põllumeest. Mina tahan juua Eesti piima! Sest see maitseb mulle. Ja ma tahan selle eest maksta õiglast hinda - miks mitte?
Ainult, et ma ei saa. Tähendab, tegelikult ma muidugi saan, aga ma ei taha.
Ma olen täitsa tavaline jorr, kel on tavaline laif - teate küll, kuidas see lugu läheb, eks?
Kuna mina aga ei ole meie kandis väga levinud kasulik mutant, siis klaasitäis rõõska piima tähendab minu jaoks tundide kaupa piinavaid seedehäireid ja minu perele gaasirünnakut. Kaks klaasi piima kõhulahtisust ja maha kandmisele minevat tööpäeva.
Nii et tänan, aga tänan, ei! Ma ei saa teie pakutavat kingitust vastu võtta. See läheb mulle liiga kalliks maksma.
Mida ma küll saan teha, on toetada Soome põllumeest. Või Poola oma. Soomlased nimelt on avastanud võimaluse, kuidas ka täiskasvanud piinlemata piima juua saavad. Õieti avastasid nad selle küll juba mõne aja eest ja seegi polnud niivõrd avastus kuivõrd rändkarjuste päevilt pärineva teadmise tänapäevase tehnoloogiaga turgutatud edasiarendus. Hiljuti on nad arendanud ja täiustanud oma tootmisprotsessi sedavõrd, et minu suur sõber - piimasuhkur laktoos - eraldatakse viisil, mis piima loomulikku maitset tuntavalt ei riku. Ei hapuka, mõrkja ega lääge suunal. Ja vähemasti mina olen valmis sellise piima liitri eest maksma kuue liitri odava kilepiima hinna. Kõhklemata.
Kui nüüd selliselt väärindatud piima hinnast läheks põllumehele kas või poole suurem summa kui Eestis praegu kombeks, siis ma tegelikult ei märkaks seda. See summa jääks lihtsalt kahe kodule lähima ketipoe vahelise hinnaerinevustega samasse suurusjärku.
Aga mulle tundub, et kodumaised tootjad ega töötlejad pole vist minu rahast huvitatud? Eestimaistest laktoosivabadest piimatoodetest on mul täna külmkapis vaid üks ainus jäätis, mis tuletab mulle meelde, et ma olen valge vares. Aga ma neelan selle alla. Sest ma tahan. Sest see maitseb täitsa nagu tavaline jäätis. Aga, erinevalt tavalisest jäätistest, ma saan seda süüa ilma hiljem pimedas pisikeses ruumis nutmata.
Ainult, et ma ei saa. Tähendab, tegelikult ma muidugi saan, aga ma ei taha.
Ma olen täitsa tavaline jorr, kel on tavaline laif - teate küll, kuidas see lugu läheb, eks?
Kuna mina aga ei ole meie kandis väga levinud kasulik mutant, siis klaasitäis rõõska piima tähendab minu jaoks tundide kaupa piinavaid seedehäireid ja minu perele gaasirünnakut. Kaks klaasi piima kõhulahtisust ja maha kandmisele minevat tööpäeva.
Nii et tänan, aga tänan, ei! Ma ei saa teie pakutavat kingitust vastu võtta. See läheb mulle liiga kalliks maksma.
Mida ma küll saan teha, on toetada Soome põllumeest. Või Poola oma. Soomlased nimelt on avastanud võimaluse, kuidas ka täiskasvanud piinlemata piima juua saavad. Õieti avastasid nad selle küll juba mõne aja eest ja seegi polnud niivõrd avastus kuivõrd rändkarjuste päevilt pärineva teadmise tänapäevase tehnoloogiaga turgutatud edasiarendus. Hiljuti on nad arendanud ja täiustanud oma tootmisprotsessi sedavõrd, et minu suur sõber - piimasuhkur laktoos - eraldatakse viisil, mis piima loomulikku maitset tuntavalt ei riku. Ei hapuka, mõrkja ega lääge suunal. Ja vähemasti mina olen valmis sellise piima liitri eest maksma kuue liitri odava kilepiima hinna. Kõhklemata.
Kui nüüd selliselt väärindatud piima hinnast läheks põllumehele kas või poole suurem summa kui Eestis praegu kombeks, siis ma tegelikult ei märkaks seda. See summa jääks lihtsalt kahe kodule lähima ketipoe vahelise hinnaerinevustega samasse suurusjärku.
Aga mulle tundub, et kodumaised tootjad ega töötlejad pole vist minu rahast huvitatud? Eestimaistest laktoosivabadest piimatoodetest on mul täna külmkapis vaid üks ainus jäätis, mis tuletab mulle meelde, et ma olen valge vares. Aga ma neelan selle alla. Sest ma tahan. Sest see maitseb täitsa nagu tavaline jäätis. Aga, erinevalt tavalisest jäätistest, ma saan seda süüa ilma hiljem pimedas pisikeses ruumis nutmata.
posted by tohmik at 15:18
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home