Üliselt on praeguseks juba suht kujukalt näidatud, et viimasel ajal kujunenud tava, nagu oleks ühe Eesti tšiki hinnaks üks Nokia mobiiltelefon, on ilmselge liialdus.
Tänavu saab ühe telefoniga kätte suurusjärgus seitse tipsi.

Hea küll. Ma olen aja jooksul enda arvates suhteliselt ära harjunud sellega, et kodus käimine avab ikka ja jälle minu ees akna veidi vähem kui tavaliste toitumisharjumuste maailma. Aga. Poole sajandi vanused põrandalaua killukesed taldrikuga köögiletil ei mahu minu jaoks siiski ka päriselt mõiste "tavapärane" alla. Veel.

Aegviidu

Seal ma siis astusin. Liiprilt liiprile. Aega oma jalge all möödumas silmitsedes. Ja samas paigal seistes. Kohati ilmselt ikka päris mitu rohelise samblaga kaetud kümnendit lipsas läbi mu taldade alt. Mind täiesti märkamata. Sest nende igapäevatööga võrreldes olin mina seal tühine kui sulg.
Kevad. Eestimaa. Asfalt enne ja pärast Euroopa saabumist. Madal hele Päike. Kohalikud inimesed vabal pühapäeval aiatagust koristamas. Kedagi teeveerel tagasi ootav kakaovärvi Sierra. Kerge roostega. Tühjavõitu ülevärvit vana elektrirong. Ja kiilukujuline välipeldik.
Seal ma sammuda tahtsingi. Loojaku poole. Liiprilit liiprile.

HMS Iroonia

Sa ihkad seda, mida sa ei saa. Sa ei saa mida sa ihkad. Tahad seda, mida ei jaksa. Ei jaksa ja siis tahad. Ja kui sa tahad ja saad, siis sa ei oska. Oskajaks saab harjutades. Tunde ja tunde ja tunde ja aastaid. Aga sa keeldud seda proovimast. Usud pigem, et ei jõua. Usud, tahad ja ihkad. Teoorias. Vaid teoorias.

Elu tuiksoonel

Ja nüüd küsimuste-vastuste rubriik. Paljud lugejad on eetriväliselt minult küsimata jätnud, miks nimetatakse kaelal tuiklevaid veretorusid unearteriteks?
Kuigi see ei ole nagu päriselt minu ala, vastan ikkagi hea meelega.
"Arter" öeldakse nende kohta selle pärast, et nii tegid juba vanad kreeklased (kellel tsirkuleeris seal, erinevalt tänapäeva inimestest, tuul) ja kui nemad juba nii ütlesid (ja hästi ütlesid) siis ei tohi ka meie teisiti (muidu pöörab August Rauber end hauas ringi ja seda me ju ei taha) eks?
Ja "une-" tuleb, täiesti loogiliselt, sellest, et nende teemal rääkimine, kirjutamine, eriti aga nende kohta lugemine, on säärasel määral segadusse ajav ja tüütu, et võib sageli viia moonutatud teadvuse seisunditeni. Ehk siis magama panna.
Tuuletoru pluss uni võrdub uneater. Lihtne!

Kadunud poeg

Ma käisin täna Kodus. Pooljuhuslikult. Pooleldi hirmunult. Kunagise õe soovil. Hea Ema eest veel kõrvale hoides.
Astusin jaluisse kulund samme. Tundsin endisi lõhnu. Ja nägin tuttavaid ilmeid. Ma istusin ja kuulasin ja üritasin rääkida. Aga kohati ei saanud ma keelest enam aru. Midagi oli jäänud, aga miski oli ka läinud. Tulnud oli ka. Veel mitmele poole. (Ja veel millises raamis!)
Ja oli mis oli mis oli mis oli, aga hea mõte ja ilus hetk oli. Ent seal mind enam pole.