eneseimetlus.com/index2.html

Ma panin kööki kraanikausi.
Kraani panin kah peale.
Vett sisse ei pannud. Määrib veel kraanikausi ära või midagi. Ja maha võib tilkuda. No sada häda. Aga see on küll vahva, et köögis jälle kord üle poole aasta kraan on.

PS. Kellel on probleeme ülivisade markerijälgedega, pöördugu söakalt minu poole. Mul on vana plendameedi järgi.

Kusagil Eestimaal*

Ega keegi teist pole kunagi juhuslikult tulnud mõttele, et maailm mis meid ümbritseb on kellegi või millegi jaoks suht sama, mis meie jaoks situatsioonikomöödia?
Mina täna kuidagi tunnen miskit taolist.

Päev juba algas selliselt. Esimese üllatusena ilmus nähtavale keegi Jäneda tüdruk, kelle nime ma ikka ei suuda veel meenutada, minu õe voodist. (Jätke!) Ma põhimõtteliselt vist teadsin, et ta on siin kusagil, aga enne hommikukohvi, no kes suudab mulle pahaks panna. Ärge muretsege, teen kusagile märkme, et voodist lahkudes paigalda püksid.

Siis ilmus nii tunni pärast meie ukse taha Falcki jopega mees valgest autost. Mis pole ebatavaline. Pakk käes. On veel etteaimatavam. Olete ju teie ka ometi näinud mõnd valget autot kirjaga "Falck kuller"? Noh, tal oli pakk. Minu õele. Mis pole vähimalgi määral ebatavaline. Kus sees olid kommikarp ning Tapa Gümnaasiumi tahvlimarkerid ja pikendusjuhe. Milles pole midagi ootamatut. Mis mind hämmastas oli kiri ümbrikul. ELS. Ja see, et valge sõiduk meenutas kohalikku postiautot.

Kui gümnasistid kõik ajutise koolist vabanemise lunastamiseks ilusti kirikus istusid, pidasin ma sobilikuks ajaks poodi minna. Sai, juust, jõulukaardid, ümbrikud, margid - lihtne. Kink - mitte nii. Viimase leidsin esimesena. Saia ära toomine Grossi poest polnud enam sugugi nii lihtne. Kust need inimesed kõik tulevad? Tapal on kuus tuhat midagi elanikku. Kuidas neid tööpäeval kell 11 poodi mitusada jagub? Juustust ma loobusin. Säästukasse ei julgenud minna. Liiga kohutav kujutluspilt. Neil on poole vähem kassasid.
Siis kaardid. Tänane teine retk raamatupoodi. ( Muide, meenus veel, et kes tagab Beibekalendrit 2005 osta - vist on ainult topless, ma kahjukssisse ei vaadanud, teate küll, sotsiaalselt soovitav käitumine - siis seda saab näiteks Tapa raamatupoest, otse kassa tagant ahju äärest, Eest entsüklopeedia ja jõulukaartide vahelt, võimatu mööda vaadata, ikkagi A3 ) Vanamoodsad, veidi imelikud, aga paremad kui "korralikud". (Kaardid, inimesed! Pidage järge. Sulud selleks ongi leiutatud et lugeda nede ümber ja sest kaht erinevat mõtet.) Need, noh, millel süvatrükis see kuld peal on.
Kaart vajab marki ja ümbrikku. Tagasi postimajja. Ümbrikke ei paista. Sabas kolm inimest, üks kõrvalkassas, üks veel nurgas. Seisan. Järsku poeb tädike kõrvalkassa eest põlastava pilguga minu ja saba vahele. Arva mis, lollpea!? Kõrvalkassa ei tööta. Tädike tuli oma õigusjärgsele kohale. Pagan teab, mis traditsiooni järgi ta selle päris. Saba venib kui tatt. Onu nurgas kah liigutab. Aitab! Minutiga olen mina tänaval tagasi.
Ma lähen kolmandat korda raamatupoodi. Müüjad muigavad. Üks küsib kas mulle hakkas seal meeldima. Ostan sealt siis viis ümbrikku. Ma olen idioot. Need ümbrikud olid siin veerand tundi tagasi ka olemas. Marke peab emal olema. Tal lihtsalt ALATI on. (Hiljem saan talt muide teada, et kui tema varem postimajas käis olid neil margid otsas ja telliti parajasti Rakverest. Kes on siin õnnelik tolgus?)

Mul on nüüd sai, viis kaarti, viis ümbrikku. Emalt tuleb siia viis marki ka. Ja mul on kaks planeerimata kohupiimasaia. Saiapoest. Seal kohtusin ma Ragnega (tervitan!). Ostis kohupiimakooki. (Meile kõigile maitseb küpsetatud kohupiim! ) Mina sain viis korda odavamalt läbi. Ei, ma ei küsinud kuidas tal läheb. Ei, ma ei küsinud ka ülisalajasi meditsiiniandmeid Ann-Eliisbeti kohta. Ei, ma ei palunud Brunni tervitada. Vahutasin endast ja sellest kuidas ma nägin Elarit (tervitan Vulla-klanni!) ja kogu tema spordiperet poe ukse tagant poe ukse taha autos istumas.

Ja veel rääkisin ma talle seda, mida praeguseks on kuulnud kümmekond inimest. Mõned neist mulle tundmatud.
Oma esimesel (Ja teisel. Ja kolmandal.) möödumisel uuest uhkest frantsiisimata Tapa moblapoest (Reklaam: Pikk 7, lahtiolekuaegu ei tea) panin ma tähele et seal poes on suisa kolm inimest. Kõik ei olegi Grossi poes ostuhulluse küüsis. Kahel inimesel on aega istuda ootusärevalt ka moblapoe leti taga. Ja kolmandal võtta seljast jope, nõjatuda aknalauale ja veeta paar tundi nende seltsis.

Miskipärast elustub minu peas järsku stseen Gilmoren Tytötest, kus Jess astub Luke'i kohvikust esimest korda Stars Hollow tänavatele ja taustamuusika laulab mängivate laste, rõõmsate inimeste ja sini-sinise taeva taustal imekenasti "This is hell, this is hell...."
________________
* Pealkiri viitab Jeff Foxworthy sitcomile "Somewhere in America" mida teist mitte keegi garanteeritult ei tea.

Miks on hea olla karske?

Sa ei uhkusta avalikult, et tead selle ja selle ja selle küsimuse vastust.
Sa tead kus umbkaudu on su müts.
Sa oled suuteline vähemalt kaaluma neegrigrimmi näolt maha pesemist.
Sa ilmselt ei tervita veepudelit sõnadega Kallis, ma armastan sind!
Sa reeglina ei maga pea pakul. Uksepakul.
Sa arvatavasti ei suuda süüa 8 päeva vana kooki väikese hallitusega.
Sa ei leia, et TexMex kaste maitseb nagu muda.
Tiim tunnustatud meedikuid tõepoolest suudab sul tuvastada regulaarse pulsi ja minimaalseidki märke lihastoonusest.
Ja mõte jõulupeost 19 tunni pärast ei kutsu iseseisvalt sul okserefleksi esile.

Reklaamipsühh

Reklaamipsühhi eksam oli täna. Toomel. No Toome taga. Kassi lähedal. Oru nõlval. Uues anatoomikumis.
See on alati nii lahe kui Ene, Aule ja Kadri käivad eksamit üles seadmas ja vastu võtmas. Enesekehtestamine märatseva mere ees. Või midagi sinna poole. Täna tegid näiteks N2-105 tuled nende kulul halba nalja. Seda sama mida nad kõigi esmakasutajatega teevad. Et midagi nagu süttis, aga see ei saa ikka see olla... Ei anna teine valgust ega midagi.
Küsimused eksamil, kõrvalise märkusena, olid toredad, õhkkond oli tore, kuigi sooja võitu, ja tagasitee oli kah tore. Nagu "vanal heal ajal".
Kogu selle positiivsuse peale otsustasin ma Bachmanni õpiku ( mõistagi ülinaljaka beeži esilehega kokku köidetud A4 koopia ) ajakirjanduse osakonna raamatukokku viivitamatult ära viia. Las teised loebvad ka. Nüüd, kui eksam möödas.
Kes seda raamatukogu pole kunagi külastanud, sellel on midagi olulist nägemata. Juhan Peegli büst. Ei, tegelikult mitte see, see oli ääremärkus (vahemärkus?), ikka see arhailis-boheemlaslik raamatukogu ise. . Oma suuuure väärika kulunud lauaga. Ja töötajaga kes raamatute asukohti teab pimesi ja ronib treppredeliga neile järele. Ja oma xerosäilikutega mis Eestis kannavad nime "raamatud" samaskui arenenud lääneriikides tuntakse neid kriminaalkuriteona koopiaõiguse jämeda rikkumise läbi.
Kõik see koos protseduuriga, mis viis mind esmalt suure väärika halli maja peauksest sisse, siis tagauksest välja, ajakirjanduse osakonda jällegi sisse, osakonnast välja, tagauksest peahoone südamesse (tegelikult küll kopsu - otse südamesse viiv tagauks meeste WC kõrval on miskipärast järjekindlalt suletud) ja uuesti paraaduksest välja tekitas minus tunde nagu käiksin ma mingis vanas ja tõeliselt väärikas ülikoolis. Kus karged avarad koridorid kajavad, uksed on rasked, seinad on päris ja üliõpilaste salapärased jkõige otsemad teed kulgevad kõige kummalisemal viisil mingit käänulist draamaseriaalilikku rada pidi, mida tavainimesed mõista ei suuda.
Siis ma astusin alla tänavale ja nägin seina graffiti ja reklaamiplakatitega. Ja ma olin hetkega tagasi oma sotsiaalteaduslikus reaalsuses. Teel Eedenisse.

Ma nägin valgust. Jälle

Miks pagan see ometi nii on, et selgus nägemisse tuleb ainult õhtuti? Mitu tundi peale seda kui sa enam midagi teha ei viitsi. Ja mitukümmend tundi enne järgmist korda, mil taas ehk potentsiaalselt viitsiks. Või siis väljaspool öötunde hetkedel kui tugitoolist tõusminegi üle jõu käib. Courtesy of A. le Coq & TimeWarner/AOL

Kohtupsühh

Kohtupsühh on lahe! No vähemalt praegu. Enne eksamit ja enne referaati. Need kaks detaili on veidi hirmutavad. Aga Tiina Kompus on ... täiesti teistsugune kliiniline psühholoog. Alates oma bennihillilikust silmavaatest ja lõpetades suhtumisega Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.
Kõigile teile kes te seda ainet ei võta: lollid olete siis! NB! Reede ei ole vabandus.
Kõigile teile, kes te seda võtate aga loengutes ei käi: head jobud! Ma juba ütlesin, et reede pole mingi vabandus. Aga eks te ise tea. Ahvid!