Kõigile kohustuslik rahvaloendus

Nonii. Nüüd on siis kõigil üks kuu aega, et ennast ise üles lugeda, koos täna sündivate laste ja lemmikloomadega, muidu saadetakse kapid ukse taha.
Kolme kuu pärast on, tahate või mitte, sellega kõigilt isiklikud kui ka ammu surnud vanavanemate andmed välja peksetud, olge te või prügikastis ööbivad kodututud - sadistikaameti maadam lubab kõik kirja panna ja mingit vastuvaidlemist ei ole.
Kõrvalehoidjad ja vastuhakkajad leitakse üles ja saadetakse soolaputkasse. Ja pärast loetakse seni üle, üle ja veel kord üle, kuni mingit vastuhakku ja kobisemist enam pähegi ei tule.
Viie kuu pärast on juba teada, mitu inimest ikkagi arvab, et nad Eestis elavad. See, kas nad üldse kunagi oma elu sees siin käinud on, ei loe vähimatki. Kui inimene ikka ise siiralt usub, et ta on Eesti elanik, siis olgu ta lahkelt veetnud kogu oma senise Kamtšatkalt lahkumata.
Ja edasi läheb asi veel ainult järjest ja järjest paremaks! Juba napi aastaga on teada, et mitu inimest elab aasta tagasi igas viieteistkümnes maakonnas eraldi. Ja see ei ole veel kõik!
Veel aasta ning kolm kuud ja kõik isad, tütred ja hamstrid, kes kahe aasta eest veel elus olid, saavad üles, lahku ja kokku kirjutatud, kinni köidetud ja välja pressitud - ilmarahvale rõõmuks lugeda.
Ja mis kõige olulisem - sadistikaamet vannub, et ei anna kogutud infot mingilgi juhul üle ei kohtule, ei politseile, ei vallale, linnale ega riigile. Mitte kelellegi ega millelegi, kes võiks sellest teabest miskitki pidi tulu saada, seda mingilgi praktilisel, konkreetsel või, jumal hoidku selle eest, rahvale kasu tooval viisil rakendada.
Ja parim uudis, daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, ikka viimasena! Juba 11 aasta pärast, kui Eesti on jõudnud viie jõukaima riigi hulka Euroopas ja Euroopa omakorda viie kõige korruptsioonivabama kontinendi sekka maailmas, ootab teid ees uus kõigile kohustuslik rahvaloendus, millega kogutud andmetest endiselt mingit kasu ei ole.