365 päeva ja 364 ööd

... on aastas selliseid, mil sa üsnagi, et ei näe sellist Tartut, mille toob umbes 37 kilomeetri jooksul sinuni ringi ööorienteerumine. Ja kui on veel soe ja kuuvalge ka, siis esiti ei märkagi, et kohe-kohe juba koidab.

Tohmiku saamislugu

Lühidalt: ma sain!
Kodus käies. Sain Triinu (Mari) käest kevadhooajaks tema jalgratta.
Veeresin sellega jaama ja sain jälle! Mõtlemisülesande. Sellel kohal, kus tavapäraselt asus Tlnast Tartu kulgev raudtee, oli täna puhas... hea küll, fekaalide, õli ja heitmetega saastunud, killustik. Ja kaks ekskavaatorit. Ei relsse, ei liipreid. Isegi mitte hommikusi joobes reisijaid. (MA ei ole kindel, aga Falcki töötajad vist saavad firma kulul rongiga sõita. Igastahes, neid on seal väga sageli.)
Siiski. 10-minutilise hilinemisega ma kuidagimoodi ikka sain! Rongi peale.
75 minutit hiljem väntasin juba sel kevadel Tartust esimest tiiru rattaga. Ja jälle sain. Õigemini sai küll sellel korral minu kott. Võino... läppari kott. Mudaseks.
Okei. Panin koti turvapaika ja siis BM'i.
Kassitoome kõrval, Näituse tänavas sain ma juba 174 korda! Erutuse osaliseks. Oma südames. Minuti baasil. See tasanes muidugi koos tänavaga aja jooksul ära. Ma rahunesin.
Oli ju kindel, et Ravilasse kohale jõudes ma nii või naa saan jälle. Ja ma ei eksinud.
Sest ma sain oma tavapärase nagi lambist hõivanud kahlaselt tuttavliku jopiku samastamisel ühe totaalvõõra näopildiga juhiloa valdajaks.
Edasi praksi, kus ma, sedapuhku oma suureks üllatuseks, sain. Asja isegi täiesti inimlikus õhkkonnas ja meelelaadis üle elatud. Kui mitte arvestada, et mingid inimesed ei suuda lihtsalt TEGELEDA OMA ASJADEGA ja minu juustest, PALUN, eemale hoida! (Nad ei ole muide üldse originaalsed.)
Koolist sain ma siis välja mingi alles ming pea kahe tunniga. Arstitudengi rasked päevad... Saate? Aru?
Peale kooli sain ma muidugi veel. Triinu (Manny) -ga sain. Selveris käia.
Ja siis tagasi ühikasse. Kus ma juba fuajees sain! Kohe saabudes. Majajuhataja käest. Peale põgusat, ent meeldivat vestlust. Tänase kõige suurema ja kõige kõvema. Tiigi vana voodi.
Ma peangi nüüd minema ja talle keerama. Jalad alla.

Loogilised poisid

Nagu juures olevalt pildilt näha, on minu lemmiklugeja taas lehte väisanud.
Muide, kuvatava IP ma jamasin ära. Kui keegi aru ei saanud.

Suurepärase päeva tunnused

1) Päikesepaiste, sooja 20 kraadi, kaks kotti ja sulejope
2) Pea kaminasse toppimisest tahmane turi
3) Katkisest pakist piima täis voolanud plätu
4) Prügikasti kukkunud patarei
5) Muu sarnane juhtum lugeja valikul

pinn kood

Ma seisan talina ülikoolis (Riia tn. 1, Tartu) esimesel korrusel liftide juures ja mõtlen, et mida ma siis nüüd rohkem kardan? Kas seda, et üleeile mulle lambist ilmutunud number pole samuti see õige ja automaat sööb minu roosa pildikaardi (jah, mul on väga kahju, aga selgus, et ma allun suurepärselt totrale kampaaniareklaamile) lihtsalt ära, või siis, et see siiski on minu õnnenumber ja ma olen mõttetult uue (rohehalli) teinud.

Nojah

"Armunud?" küsis pisi-tibu kaksikõde mõne aja eest.
"Nojah" vastasin mina.
No... ligikaudu. Tegelikult olid siis küll mingid teised sõnad kasutusel. Keerukamad. Aga, andke andeks, öö on.
Igastahes, see oli ainult pool lugu. Siiski vist isegi vähem kui pool. Pikem pool küll, aga... kõik ei ole alati nii mõõdulindi-lihtne. Pigem on sageli kohe eriti neetult riukalik, lahe küll, aga kuradima riukalik see tee.
Mingi kaart võiks olla. Aga no sama vabalt võiksid ka lumehanged vaniljejäätisest olla, eks? Eriti jaanipäeva paiku.

Nujah, mida Eestis ikka oodata! Ütled meestele midagi ja kohe-kohe hakkavad ikkagi hoopis naised vastu kohisema. Nagu mets. Ja mehed on vait. Nagu ikka.
Ma siis ütlen nüüd midagi naistele.
Kullakesed! Kui te olete oma imearmsate lastega viimaks maha saanud ning õnnest ja valuvaigistitest ogarad, siis palun jälgige ennetavalt, et tollel kriitilisel hetkel oleks teie kõrval keegi, kes takistaks teid järgmisel päeval nabapluusiga linna peale tšillima minemast. Palun!

CT

Kell saab varsti kolm. Vist. Majas on kokku nii kaks lahedat inimest, keda ma tunnen. Üks on kadunud. Kuhugi. Selgub.
Mis neid lahedaks teeb, neid, teiste kõrval, on see, et ma olen täiesti kindel, et nad saavad hakkama.

Lõhnu tunneb aju, mitte nina

Oluliste teemade digest-ajakiri kõikides vanustes lastele, Bõm, räägib, et
"Soome teadlased otsisid inimgenoomist geene, mis toimivad lõhnade identifitseerimise, intensiivsuse ja meeldivuse üle otsustamisel. Katsealustena kasutasid nad 146 täiskasvanut 26 perekonnast ning lasid neil nuusutada 12 aroomi: tärpentin, suits, värvilahusti, bensiin..."
Ja siis nad tegid veel sinna otsa keeni-särki-värki ja leidsid, et laksu saab aju ja mitte nina!
Ma arvan, et kui eetikakomitee nüüd ka leiab leiab, et katsealused surmati humaansel viisil ja sealt otsast probleemi ei ole, siis järgmised Nobeli laureaadid (füüsika) on selgunud.