Tohmik paneb punast riiulit (igikestev köögimööbliporno)

Ameerika keelt kuuleb ikka. Kohati ülekülluses. Ma arvan, et enamik suhteliselt teab, millele viitab sõnapaar magic marker. See oodatavalt meretagusest kaubamärgist pärinev keelend. Meie kandis sai neid vildikateks nimetatud. Nii puhtlabaselt. Ilma suurema maagiata. Isegi siis, kui nad olid kellegi onu kohvris väilamaalt toodud. Ammu enne seda kui neid seitsme krooni ja üheksakümne sendi eest hakkas suvalisest kolkapoest maailma absurdsuselt teises (rasvakriit teeb neile ikkagi kinnisilmi ära) värvivalikus kahekümne nelja kaupa osta saama.
Aga täiesti uue kvaliteediga austus vildikate maagia vastu kujunes minul välja umbes eelmise aasta lõpuks. Sest, noh, oleme ausad, kui üks tume kõrgläikega kapp pulkadeks võtta, pööningule tarida, seal seda pool aastat liivahunnikus ladustada, siis tagasi tuppa tassida, ümber lõigata ja taas (korduvalt) kokku kruvida, siis ta võib olla palju asju, aga pruun, selline, nagu vanavanemad teda kunagi teadsid, ta enam küll ei ole.
Aga nüüd värvivahetus. Ja edasi kööki.