Mõista-mõista, mis see on!

Tuul puhub ja tigu urineerib sellele vastu.
Vastuse sai 18. märtsi narkoloogia alustes.

Mach 3

Ma tean, et see kõlab asjaolusid ja vahendeid arvestades võimatult, aga jah, mul on praegu viis värsket isetekitatud lõikehaava. Ilma kõikehõlmava enesevigastamis-soovita. Halli habemega Vanamees seal üleval pilve serval on pahatahtlikkuseni vaimukas. Võtke veel küsimata kristlaste habemeajamisvahtu!

Kolmikrist

Okei, ma nagu olen üldiselt teadnud, et siin on asjad suht p****s, aga et nii, nagu neljapäevases Postimehes seda kirjeldatakse... Küllap ma seda eitanud olen. Viimaste päevade põhiküsimus: mida siis see mulle nüüd ütleb?

My little corner of the world

Kõikidest elusatest elututest olemitest maailmas on Tartu minu lemmik. Olen ma seda öelnud juba? Kui olen, siis ilmselt ka seda, et miks. Sest Tartus on võimatu uksest välja astuda ja teha oma tiir linnas nii, et sa ühegi tuttava inimese otsa ei komista. Või temast läbi ei jaluta. Kusjuures mulle tundub, et seda isegi siis, kui sa oled esimest päeva siin linnas ja sa ei tunne siit mitte kedagi.

Who wants to live forever?

Kui on nii, et keskmiselt kahes asjas kolmest sa mõtled, et kui sa saaksid teise võimaluse... teise ringi... teise katse selle kallal, siis teeksid sa mingil määral teisiti ja kõvasti paremini. Ja siis tuleb äkki hetk, kus sa võid midagi teha, no mitte päris teist, aga poolteisendat korda. Teisiti. Teist moodi. Paremini. Või ka halvemini. Uut moodi. Sinu oma vastutus. Aga selleks, et proovida, pead sa loobuma parimast, mis sul on. Siis midakuradit sa peale hakkaksid?
Ei, otse loomulikult ei räägi ma endast, eks.
Mina tahan ju kõike.
Kukkuda, plahvatada ja põlema süttida.

Alexander, don't do it, don't do it!

Väike soovitus kõigile, kes mingilgi määral kõndima peavad. Kui kivi satub sussi sisse, siis oleks mõte ta esimese paari kilomeetri jooksul välja võtta. Olgu see siis nii ebamugav kui tahes, kui kivi võtmata jääb, tahavad jalad teid endid hiljem mõrvakatse eest kahjutustada. Ja õnnestumine pole välistatud.

Õppimine rohujuure tasemel

Kuulge, see on naeruväärne juba! Kell on kümme hommikul ja paljas asjaolu, et ma olen läbinud ühe kindla ukseava, tekitab kõikehaaravat iha lõunasöögi järele.

Woodpecker

Vanaisa oli minu meelest mõistuslikum mees, kui nii mõnigi.
Aga kui ta üheksakümnendate keskel esimest korda Soomes käis, siis võttis ta küll vist Tallinki Tax-freest kaasa kõik kilekotid, mis seal parajasti olid.

Kas õunad on maitsvad?

vastake palun küsimusele skaalal
JAH EI
Õige vastus annab Teile ühe plusspunkti, vale vastus ühe miinuspunkti. Küsimus on loodud mõõtmaks Teie sõnavara, mis omakorda on intelligentsuse usaldusväärseks mõõdupuuks.

Nomiskuradi vastuseid ma siin anda saan, kui mul endal on olemas ainult küsimused!?

Iks-T

Tere, mina sain täna teada et minu nimi on ... See pole tähtis, mis mu nimi on ... tähtis on, et mul on algharidus, aga samas olen ma teinud 6 keskkooli riigieksamit. Et mul on 180 krooni eest ERGO Rahuliku Pensionifondi osakuid, koguväärtusega EEK 0,10, aga puuduvad väikelaevad. Õnneks olla mul küll kaasomandina 1/3 kinnistut Tapa linnas, mis mind väga rõõmustab, kuna ma pole selle soetamisse halligi investeerinud.
Tervisekindlustus on kehtiv ja pensioni saan kaaa!
Vot.

Kompilaator

Põhimõtteliselt, olgu väljas mis iganes, meile paistab asi ikka nõnna, nagu taju selle kokku tagasi ehitab. Ja minu taju... OMG! Igastahes e-posti skanneerin ma nüüd turvakaalutlustel kiirusega üks rida minutis, sest muidu ei saa ma kuidagi enam kindel olla, midapaganat ma sealt kokku "loen".
Juriidiliste tekstidega peaks äkki sama tegema, aga kesse viitsib? Tähtsamad asjad enne. Igastahes mentaalne märkus siis endale, et nagu väga paljude nähtuste lahknevad pooled, nii on ka lugemine ja kirjutamine VÄGA erinevad protsessid.

Teist tõugu tegelikkus

Kui rong talveajas kell kolm minutiti kuue alla õhtul Tartust kodo poole minema veereb, siis on ka parimal päeval suht hämar kuni pime. Ja Edelaraudtee diiselrongi vagunist saab kaheks tunniks sinu väike maailm. 26 pimeda lapiga seinal. Valgust on just piisavalt, et ennast märgata. Tolle maailma serva katab juna hämarus. Ainult aimad, et kusagil kaugemal on teised pingid ja teised inimesed. Aga ainult aimad. Ise elad soojas "turvalises" mullis. Magad rahulikult pikali pingil, sööstes öhe. Sinu galaktika lendab läbi sadade sündimata kosmiliste katastroofide vahelt. Kandes sind ja teisi sinu õndsas teadmatuses liigikaaslasi otse kui Vana Jumala selja taga. See, kas nimetatud liigikaaslased on varem kohtulikult psühhiaatrilisele sundravile määratud, ei ole praegu oluline.
Ja nüüd on järsku suveaeg. Ja valgus on. Ja Päike isegi. Ja need 26 lappi osutuvad akendeks. Nemad lasevadki Päikese sisse. Hea tahtmise korral on nende päikeselisest naeratusest võimalik suisa, et läbi näha. Ja selgub, et sealt paistab silmapiir. Uus suvine silmapiir. Seal kusagil, ootamatus, võrreldamatus kauguses! Seal ... kus ta tavaliselt hommikuti on.
Aga praegu ei ole hommik. Praegu on kõik hoopis teist moodi. Ja sees õige natukene väänab. Magusalt.
Ja lennukid tõusevad otse taeva poole.

Jumalik suuremeelsus

Tulen mina narkost. Näituse tänava kahendast majast. Suundun Vana Peeru tänava lõunakallast mööda Jott Liivi uulitsa manu. Mingist hoovist läbi. Nagu ainult Tartu tudengid seda teevad. Maja kuulub vist kah miskile teadusasutusele. Või vähemast selle esimese korrusel paikneb miski, mis vajab läikivat silti. Ma kunagi loen, et mis'se ütleb.
Vot. Ja siis selle ukse taga kellavad kaks mustas ülikonnas noormeest kolla-metalsete siltidega hõlmas. Edutult. Ei saa. Sisse. Mormoonid või jehoovatunnistajad. Kes iganes. Jõuan mina neist mööda, no peaaegu jõuan, kõnetab üks neist mind vene keelest. Ja täisesti automaatselt juhtub, et my first reaction to this is, "Piss off, you moron!" Which is the first thing I think of, not the first thing I say. The first thing I say is... nothing. I just go on without looking back, for I really don't want to have anything to do with some fanatical religious nutcase. Even if his friend then adresses me in Estonian about half a second later. At this point I am not really sure any more, what is more irritating, having a couple of religionfreaks speak at me when I am minding my own bloody business - strolling through somebodys front yard on a Friday afternoon - or having them do it in Russian just because of my hat. Well, you know the hat I am talking about, don't you? You pitiful little narrowminded... Estonians!
Anyways, I blow these bozos off without looking back or thinking twice and carry on. Out of this muddy hillside yard through a warn-out wooden gate, which I of course close neatly behind me, without making eyecontact to the young missionaries, sent by Him to cross paths with me on this beautiful glorious day, in order to do nothing else, but to save my soul from the eternal flames of Hell.
I blow them off, and carry on, down the Liivi street, past The Natoinal Archives building and on my way home through the passageway between the Archives and the Faculty of Mathematics building, and then around a small house what I belive to be an ex-printshop. Or whatever. And just as I am about to step off the Liivi street and around the corner of the Archives, The Man makes up His Allmighty Mind, that it wasn't really very nice of me to blow off his faithful servants Dumb and Dumber, and in the spirit of Divine Justice decides to level the playingfield a bit by blowing my hat off. Väga jumalik temast. Tõsise suurvaimu teguviis, mis ikka ilusti kätte näitab, et mäherduse kaalukategooria esindajaga tegu on! Mõtlen nüüd mina Vanamehe kiusliku tembu pääle mõnevõrra ärritununa, korjan oma kaabu Liivi tänava lombist üles, ja jätkan ökavett minema pühkides oma valitud rada pidi.
Läbi mata maja hoovi Vallikraavi tänava poole.