Hoolida on vastik

Tõsiselt. Väga väga tüütu. Eriti ilma midagi periselt tegemata.
Samas, teha on ka vastik, eks? Kohati isegi tüütu. Kohati jälle piinlik. Hullem kui tegemata jätmine. Tegemata jättes, üritamata jättes põled natuke aega. Kusagil sees. Tähendab, ei põlegi. Vindud. Sussid. Sisised. (Ka väliselt) Ja kogu lugu. Kui sul veab, ei märkagi seda keegi. Ja mida pole näinud, seda pole olemas.
Aga kui sa hoolid, üritad ja ebaõnnestud. Oodatult. Siis... siis on vastik.

Mind on ära tüüdanud!

Ikka ja jälle. Ikka. Ja. Jälle!
Kes juhtus mind nägema eelmisel aastal samal päeval, või eelmisel, sii teadku, et põhitooni antakse taas samas võtmes. Ainult mõned õnnetud detailid erinevad. No nagu asukoht ja uinumisasend. Muidu silmad on täitsa piisavalt punased, kohv imendub oodatud kogustes ning kiirusel ja ninast välja jookseb kah kenasti tagasi.
Palju õnne hüppeliigese puhul ja teistelegi, et ilus suve algus!

Nitric acid my ass!

Ärge küsige kuidas see juhtus. Aga minu jaoks sai füüsiline valu just värskelt ümber defineeritud. Ma ajasin endale hambapastat silma.