Kontor 4, ep 1

Eelmisel nädalal röövinud mingid mehed mingis riigis ära mingid teised mehed. Need teised mehed olnud jalgratastega reisimas ja pärit Eestist.

Tänane päev kontoris kuluski siis peamiselt sellele, et kaagutada kooris, kes kui mitut röövitud meestest teab ja kui lähedalt.
Vahepeal tundus, et ega enne ikka pidama saada kui Klaara lööb letti, et on maganud nende kõigiga, mispeale Veera on sunnitud vastama, et see ei saa küll mitte tõsi olla, tema teab väga hästi, sest tegelikult on nad kõik ju suisa tema pojad ja homod peale selle.
Kui esimene võmbamõõtmine oli prouade vahel ära tehtud, siis oli aeg oma empaatiakraanid lahti keerata ning hakata kiruma. Ja kiruda tuli mõistagi kõike ja kõiki. Nende süü juhtunus oli ju päevselge. Alates kõigist telekanalitest, kus kunagi üldse mõnd võõrast maad näidatud on, kõigist südametutest inimestest, kes elatavad ennast teiste verega reiside korraldamise, jalgrataste tootmise, või sadulakottide valmistamise kaudu, eriti ohtlikust ja kahtlaste motiividega aukonsulist ja koledate hammastega Mart Laarist kuni rahvusvahelise imperialismini, mis kukutas salasepitsustega Nõukogude Liidu ja tegi meie poistele niimoodi salakavalalt üldse võimalikuks minna ennast tšurkadele ohvriks andma.

Ja kui ka see riitus ühele poole sai, oli viimaks aega asuda oma põhitegevuse kallale. Kiruma, kuidas tööd on nii palju, et keegi ei jõua ära teha, puhkusetasu on jälle nii väike, et selle eest saab ainult ühes hotellis ööbida, koolituseks üldse raha ei ole, et kuhugi normaalsesse riiki sõita, ja siis arutlema, et mitu seeklit on ikka vaja vahetada, et reisu peal söönuks saaks, ning kui palju peaks veel kaasa võtma dollareid.