Õnne trinadsjat

Ma pean alusatama tänuavaldusega oma emale, kes seda blogi ilmsesti lähemas tulevikus nüüd küll ei loe, et ta avastas tänaõhtuse "Eestisse sündinute" esituse Tapa kultuurikojas ja siis veel 53-le inimesele, kes lisaks temale sellega hakkama said.
Tulin siis just sealt. Ma ei tea mis see oli. Etenduseks seda nimetada ei saa. See oli ju kõik tõsi. Mingi osa tõest. Palju tõelisem millisest iganes tõsielu pähe müüdavast showst. Viie kohutavalt kirju saatusega Haiba lastekodu kasvandiku tõest. Mida nad poolvõõras eesti keeles esitasid näkku paistvate lampide all "kolkalinnatäiele" (N = 55) võõrastele, kes isegi seda ei mõistnud, et millal esitus läbi sai.
Need olid meie elu lood. Ainult ehedamad. Ja ilma ette seadistatud häppiendi illusioonita.

Kuhu paigaldaksid vannitoapeegli sina?

Mina panin selle igastahes WC-poti taha. Ning väga hea valik ma peaks mainima. Kõrguselt 1,85 seitsmekümne senti jagu alla. Ja valgus on lihtsalt suurepärane!
Gotta go.

Ma olen haige

Nii. Mul on igastahes midagist viga. Ma'i tea küll veel mis see on, aga see on üks raske ja äärmiselt ägedakululine haigus sandistav haigus. Üsna kindel ka, et ravimiresistentne ning ajapikku surmav. Minu ainus lohutus on see, et äkki on ta nakkav. :D Olgu nende detailidega nüüd kuidas iganes, aga kindel sümptom on see, et juba teist hommikut järjest sundisin ma Edelaraudteetädi endalt raha võtma. Ilma, et too selleks mingit huvi ilmutanud oleks. Vot suitsidaalne käitumine.

Tamsalu jaam

Miks pagan küll tundub mulle, et ma olen veetnud seal kokku rohkem aega kui üheski teises raudteejaamas?
Ma ei tunne kedagi, kes elaks Tamsalus. Ma pole Tamsalus kunagi rongilt mahagi astunud! Ent ometi jäi täna hommikul taas sinna seitsekümmend jahedat unesegast ja sellega seoses ka mõneti kasutamiskõlbmatut minutit minu elust, millest ma nüüd ja igaveseks ilma olen jäetud.
Lugu algab väga kaugelt, on seotud minu õe Hispaania-reisi, Ameerika mõttetusfilmiga [svuatt] ja tudengiviktoriiniga Mälukas. Aga lühidalt käib hoopiski nii, et ärkasin täna kell seitse, hommikusöögile aega ei raisanud, jalutasin veerand kaheksa paiku Tartu jaama, ronisin poole kaheksasele Talina rongile, ostsin puhtast lollusest pileti (mõistagi Tapale) panin kella 9:23-ks äratuse püksitaskusse ja viskasin pikali. Ärkasin aga hoopis 9:13 Tamsalu jaamas kõrvalpingile tekkinud mitte-eesti keelse ja rongi mootori podinat raskusteta katva jutuvada peale ning taipasin juba paari minutiga, et hei! See rong ei liigu ju.
Vedurijuhid jooksid õues edasi-tagasi, kopsisid midagi mootoriruumis ja mängisid süüte ning kütusevooluga, aga mingit tõsisemat liikumist ei toimunud. Poole tunni pärast parkis end kõrvalteele terve Tamsalu (jaama) pikkuses sõbralik Eesti Raudtee kuivlastirong ja jäi meie lahkumist ootama. Kella kümne ajal andis ta aga alla, loovutas meile oma veduri ning jäi liikumatult linna lamama. Väike paberitöö veel ja juba 10:24 saigi Edelaraudtee reisirong kahekordistunud hulga diiselmootorite jorinal edasisele teele asuda.
Sügiseses sajus jäi maha õnnetult pea kaotanud vagunite ahel ja veel õnnetum hulk õnnetu asula õnnetuid inimesi kahel pool toda pikka pruuni ketti õnnetult ootamas, et millalgi hiljem rauaga lõhestatud külakese teisele poolele pääseda.
Ja ma mõistsin, et mina pääsesin veel kergelt.

Tartu tudengitel on probleem

Kui ma täna usest saabusin teatas Vahur, et jama on majas. Meil on vorsti üle. Kolme poisi peale õnnestus tal neid kolm isendit kokku lugeda. Midagi siin ei klapi. Eriti see, et ükski neist ei ole päriselt ei minu ega Madise oma. Ja kaks kuuluvad Vahurile.
Paneb mõtlema. Teadagi millest! Leivast.
-------------
Apteit: oktoober kahekümnes, kell kümme ja pool õhtul (samal ajal kui sõbramajas on Jäääär)
Müsteerium lahendatud. Lauri astus läbi ja tahtis vorsti saada. Seda mis kahest otsast lahti on lõigatud ja mille kahjutuks tegemisega me poole peale juba et jõudnud olime. Sai ka. Ja siis pudeli seda rohelist löksi mis sõbraliku Tartu politseiniku käest pärit. Puhtast südamest!

Ja te eeldate, et ma peaks imestama?

Toppisin täna ukse lengi vahele klaasvilla.
Jah, tänan! Ma olen ise kah mõistnud, et mul on väga erutavad ja intrigeerivad hobid.
Toppisin siis villa...
Jah, minu meelest kah torgib vastikult. Ja just sealt kust sa oma arvates ei ole seda puutunud. See põletab tõesti nagu tuli. Eriti jube on veel selle tolmu sisse hingata. Siis torgib kurgus ka jubedamal kombel. Kopsud tahaks välja köhida selle peale. Kuigi see saksa oma polegi nii hull kui see ... Vabandust!
Toppisin mina siis vaheukse lengi ja seina vahele klaasvilla, sest noh, talv tulekul ja vana täide sai suvises remondihoos sealt välja rapitet. Poole sajandi vanused alukad ja muu säärane nämmu kraam.
Ja toppisin mina siis seda villa ja avastasin, et üks nurgatragune oli jäänud suvel vanast täietest tühjendamata. Õngitsesin siis sealtselle ikka kruvikeerajaga välja, et kui ka olid neljakümnendatel veel täiesti korralikud sokid, siis ega nad praegu vist ikka kõige kõrgemalt hinnatud soojustusmaterjal küll enam ole.
Ja siis selgus, et polnudki sokid. Polnud kunagi sokid olnudki. Vähemasti minu meelest. Vaid ikka päris ehe ja looduslik sammal.
Ja siis ma otsustasin, et ma enam ei imesta. Ei imesta, et kes pagan ma küll olen. See on ikka suht ilmekalt mulle selgeks tehtud.

Perepoja leib

Vaatasin köögis just toidutagavara üle. Kodus. Tapal. Ja siis jäi laualt silma Tapa leib. Või noh Tapa leivatehase leib. Tähendab OÜ Viru leib Tapa leivatehase Perepoja leib. Tegelikult küll ainult pool leiba. Pool Tapa leivatehase Perepoja leiba.
Mitte et see viimane nüüd oluline oleks. Sellega ma arvan on vist küll niimoodi, et Tapal, sääl surnuaia veeres (head isu!), tullakse kogu vahetusega mõnusasti juttu ajades tööle, sest uudiseid peab ikka rääkima enne kui meelest ää läevad, ega sellega anna homset oodata. Ronitakse siis metalltreppi pidi kõrgesse tööposti otsa (mõni käib enne veel vetsus ära, pikk tee linnast ju tulla, teine läeb soojendab käsi veega), visatakse kümnetest erineva markeeringuga kottidest jahu ühte suurde tünni, siis juuakse veel kohvi, visatakse pärmi ja soola kah hulka. Pihuga ikka! Siis segatakse taigen (ootamatult imelik on sõna tainas kasutada tööstusliku tootmise puhul! tainas on ju hoopis see mille ema kodus seitsmeliitrise kausiga pliidi kohale sooja paneb), või mis iganes ta siis on, valmis, volditakse 600 grammi kaupa pätsideks ja küpsetatakse ära.
Ja alles siis, kui see kõik tehtud on, seisavad järgmise vahetuse valgetes kitlites tädid hunnikus koos, sinised, haiglasusse meenutavad kilekotid juustele peale tõmmatud. Imetlevad oma värket loomingut. Mekivad õite ettevaatlikult. Vaatavad hämmeldusega üksteisele otsa, löövad siis piltide ja kirjeldustega suure musta kulunud mapi lahti ja hakkavad korda mööda (kellaosuti liikumise suunas) pakkuma, et mis ta meil siis täna nüüd tuli!?
On ta nüüd Perepoja leib?
Või on tema Argine leib?
Ei, mitte Kalevi! Kalevi on nüüd küll see suur mis on kilo raske!
Ehk äkki on Valla?
Aga tegelt on see meki poolest ju meil peenleib hoopis!
Näe, Marta, vaata - köömned on ka sees!
Ongi peenleib.
Va'i imet.
Et paneks siis Viru?
Jah, las ta olla pealegi Viru.
Nii, kuulake! Vasakul pool pakkimisliini paneme täna siis Viru sildi koti külge ja paremal pool Argine. Sest argisele oli Narvast tellimus. Ivan tuleb tunni aja pärast järgi. Ja Selma! Selma, sina paki viisteist Perepoega kah. Need Lähevad Grossile. Hakkame tööle!

Vot nõnda ma arvan, peaks üks õige Tapa leib omale nime külge saama. Päevast päeva. Sest just säärastena nemad poes meie ette ilmuvad, seemneleival on sihvkad peal, kilone Kalevi leib on aganatega üle puistatud ja kõik muud nimetused on lihtsalt nii sama, ilma eraldusmärkideta, topitud tervete ja poolikutena kilekottidesse.
Terved maksavad 8.10, poolikud 4.30
Ja neid kõiki kuuesajaseid ühendab see, et nad on täpselt ühte moodi. Mitte kunagi ei ole võimalik kahel päeval järjest sama nimega kotist sarnast sisu saada. Aga maitse poolest on kõik need kolmteist sorti lihtsalt parimad!
Nii kaua kui mina mäletan, on Tapa suveniirina alati leiba kaasa võetud. Nii sellal kui see tehasest veel konteineritega neis kandilistes Tartus valmistet leivaautodes kooperatiivipoodi veeti.
Kui ka siis kui kogukas tädike keskplatsi äärses kuueruutmeetrises "esinduskaupluses" küsimise peale palja käega seljatagusest riiulilt lahtise leiva haaras, tema soovi korral pooleski lõikas ja selle eest saadud kahekroonise kääksuvasse lauasahtlisse pistis.
Ja juba toona müüdi siin leiba kümnekonna nime all. Ja võeti võeti ikka ühest hunnikust.

mis silmist...

Kas keegi teab miks on see nii, et väikese heleda eseme ebaterav kujutis vägemisvälja paremas allosas lihtsalt peab olema hiir?
Ma hõõrusin just liistujuppi mööda vaipa ja taipasin alles mõne aja pärast, et see pisike kandiline asi ei peagi mõjuma noolekesele kuvaril. Sellest, et ta käes täiesti valena tundus ja nuppe ka polnud ei teinud ma alul üldse välja.
Kerge ja juhtmeta - selline üks korralik hiir ju peakski olema. Ainult, et mitte mitte monoliit.

Warner bros.

Ma koperdasin äsja mingi Gilmore Girls'i neljanda hooaja osa otsa.
Usa on ikka imedemaa! Ma ei tea, kelle hinge Warneri vanatoid hauast välja küünitades on omandanud, aga kirjatöö nende toodete taga... no kõvem kui näitlejad ja kaamera kokku. Ja needki on juba muust täiesti eraldi seisev tase. Maailma katus.
Ma nägin mingit matuse-episoodi, mis oli täiesti lõbus ja soe ja vaimukas. Ning kõike seda ilma ühegi tõsiselt labase naljata. See on ju midagi, eks?

Kõigile teile, kes te arvate, et mina unenägusid ei näe

Unustage ära!

Edelaraudtee - veab ja ühendab

Rongiliikluses on ikka mingi müstiline kvaliteet. No lisaks sellele et seal bussidest nagu SADA korda rohkem ruumi on. Ja hea õnne korral isegi horisontaalne tukkumisvõimalus leidub.
Rongis kippuvad ilmuma ja taasilmuma inimesed keda kunagi oled tundnud, ent siis aastaid pole näinud. Ja seda reeglina ning ainult siis, kui sa seda ise kohe üldse ei oota. Täna äratas mind ootamatult unest rongipingil säravasilmne tütarlaps Lõuna-Virumaalt kellega ma viimati minimaalseski dialoogis olin ikka enam kui kahe aasta eest. Tema sõnul olla meil täna olnud tore vestelda. Nõustun temaga täielikult. Muidugi, et selle toreda vestluse käigus lasin ma tal öelda vast kaugelt alla kümne lause. Kui kena minust! :)