Minu meelest on see ka seletamatu, jah, ma tean, aga miskipärast juhtub vahel, et hommikul kell seitse midagi jalutan ma Laias või Kroonuaia tänavas. Lihtsalt niisama. Lõbu pärast. Toome poole. Mööda Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Sellest samast, millel on katusel 30 soomlaste raha eest ostetud päikesepaneeli (õnnistagu Jumal ullikesi ja et neid jaguks meile kauaks!) Ja oma heale õnnele tüüpiliselt satun ma enamasti sealt mööduma ikka siis, kui kõnniteed pühitakse.

Pühitakse.

Kellel esimese hooga ei kangestu, siis Botaanikaaed - see on piiratud sellise 2-meetrise kivimüüriga (krohvitud), millega alt liitub kõnnitee, millega edasi liitub sõidutee, mõlemad asfalteeritud.

Botaanikaaed.

Noh, päikesepaneelid, kasvuhoone, rohelised taimed, roheline mõtteviis, säästev suhtumine. Tundub loogiline? Just! Ongi!

Säästame. Säästame mõistust, säästame metsa, säästame aega ja säästame onu, kes aiatagust pühib. Anname talle 2-taktilise luua! Et mis see on? No... teate neid vinguva häälega pisikesi mootoreid, millega igasugu võrrid ja rollerid ringi sibavad? Vot pistame sihukese asja karbi sisse, paneme ventilaatori otsa ja vooliku külge. Ja saame sellise ülemõõdulise fööni. Millele on lisatud sisepõlemismootori parimad omadused - juhtmevabadus, rohked heigaasid ja lärm!

Ja nüüd suuname selle tuulevooliku kõnniteele. Seal betoonseina ja asfaltee vahel. Ja puhume kõnnitee liivast ja lehtedest kenasti puhtaks. Sellise kerge sinusoidse liigutusega.

Se's mõttes, et täna on õnneks märg väljas ja lehed on maa külge nagu kinni liimitud ja ei liiguta eriti. Aga paari nädala eest oli veel suhteliselt kuivaperiood, eks. Niet jah, ma pole küll kunagi üle Euroopa serva astunud, aga liivatorme olen läbinud ikka... üle ühe. Ja uskuge, vähesed asjad virgutavad hommikuti teravamalt.