Hävingu looming

Eile. Mingil hetkel eile juhtus, et ma jalutasin mööda piiri. Elu ja elutuse piiri. Metsas. Rajal, mille ette üks väiksem metsapõleng oli pidama jäänud. See oli see vana anekdootlkik lugu vankrist, millest ühel pool paistis päike ja teisel sadas vihma. Ainult et ilma vankri ja päikesepaiste ja vihmata. Lihtsalt. Ühel pool rada kohisesid puud tuules ja linnud laulsid kusagil. Teisel pool aga... teisel pool oli vaikus. Tardumus. Elutus.
Aga selles oli samas ka midagi ilusat. Võimsat. Ürgset. Ja elust suuremat. Meeldetuletus nägijaile nende endi tühisuse kaduvuse kohta.

Seletage palun keegi mulle loogikat. Et kui veeta päev käsitööd tehes, miks siis on jalad need, mis õhtuks kurnatud on.
Tegelt, pole oluline. Ma juba tunnen. Käed on ka.

Maailma kõige naeruväärsem sinikas

Lebab puusepahaamri räige väärkasutuse tulemusena nüüd minu vasaku silma all.

Kes irooniat mõistab, siis ma leidsin täna oma lauasahtlist 24osalise karbi värvipliiatseid. Selliseid päris korralikke ja vaevukasutatuid. Kusagilt keskkooli piirilt.

Millega mõned oma aega täidavad

Nuh, minul, näiteloomana, hakkas kodus arvutil üks sisemistest ventilaatoritest mõne aja eest jälle plärisema. Graafikakaardi oma. Taas. Tolmu täis. Taas.
Ega's midagi - kruvikeeraja, kast lahti ja õhuravi. Ainult, et tagurpidi. Ehk siis, et eelmistel kordadel on saanud kasutada suruõhku garaaži kompressorist. Aga milleks see kohutav segadus (potentsiaalsete rotipesadega) õuele laiali puhuda, kui on olemas tolmuimeja? (Mis, erinevalt kompressorist, peaaegu isegi kasutamiskõlblik on) No loomulikult! Ratsionaliseerugem siis ja imegem sedapuhku. Selle sama tolmuimeja selle sama plastiktoruga, mida tavaliselt päev päeva järel vastu sünteetilisest kiust vaipa hõõrutakse. Otsikut kenasti vastu ventilaatori korpust toetades.

***

S3 Savage
2000 - 2006
Olgu tolm Sulle kerge!

Jätame nüüd kenasti meelde: sa ei ole asendamatu!
Kui sind ei ole või kui sa midagi tegemata jätad, siis alati leidub keegi, kes teeb seda sinu asemel.
Looda ainult, et sa seda ise nägema ei pea. Sest nende soorituste kvaliteet...

Tohmik kannab kiivrit

Vahel ma siis jällegi imestan oma oskuse üle puusse panna. Ja kui ma ütlen puusse panna, siis teeme palun selgeks, et ma ei pea selle all silmas millegi valesti ütlemist. Või mõtelemist. Või tegemist. Kellegi teise mõtete või tunnete või soovide "ära arvamist". Ei. Mitte midagi säärast. Need on tavaprotseduurid. Ei midagi tähelepanu-, liiatigi veel siis imestamisväärset.
Kui ma ütlen puusse panna, siis ma mõtlen ikkagi täiesti füüsiliselt puusse panemist.
Oli ilus öö. Täna. Valge, suvine. Kell ületas napilt südaöö. Samas, und nagu polnud. Läksin õue. Uitama. Ja siis, nagu elus ikka, veidi aja pärast see juhtuski.
Ei! Kuradi vidioodid! Ega ma nüüd niimoodi ka puusse pannud nagu Margo Vaino ja Kojamees oma puusliku loos kirjeldasid. Brr! Pervod olete!
Mul oli täiesti diskreetne, kuigi üksikasjades pisut ootamatu, kontakt tänavaäärse pärnaga. Ja teda lähemalt tundma saanuna võin ma rahulikul meelel öelda, et omal moel on ta täitsa tore puu. Kena jämeda tüvega. Ainult need nõgesed, kes temaga hängivad...