Hügieen. Puudulik. Une-

Imelilus iroonia. Paganama ilgus. Naudid elu peent huumorit. Kirud ta labaselt igavaid käänakuid.
Armastad. Ja vihkad. Reaalajas ja paraleelselt. Milleks sa ei usu ennast tavaliselt võimeline olema. Ja sul on, muide, õigus.
Sa ei tunne oma käsi. Su silmad ei kannata avamist. Liiga pagana valus on.
Võib, ma prognoosin?
Võib. Ma prognoosin.
Järgmisena läheb kõht ka veel tühjaks, siis on täismäng. Suurepärane.
Vaatame kella. Vaatame kuupäeva. Vaatame tagasi.
Ei, ei ole vaja ennast paljastada.
Jah, on küll. See sama neetud nädal on. See, mil ma eriti tähtsat nägu tehes rääkisin sulle ja sulle ja sulle ja... unest ja uinumisest nagu mingi paganama ekspert. Unustage ära...
Super! Siis ma saan varsti jälle rääkida. Ja ise selle juurde edukalt magama jääda.

Mitte ainult t. Klaasis.

Põrgusse need tsütokiinid! Tsütokiinid on poisikesed. Tohmikul on hetkel emotsioonitorm. Ja see tundub, seestvaates, kuidagi palju suurem ja olulisem. Keha, vaimu kõrval, arvab ka täiesti nii. Rahuolekupulss lamades üle 9o matsu minutis ja tunnete tajutud tugevus 11-pallisel läbinämmutatud Likerti skaalal võrdlusena ikka oma 10 punni vähemalt.

Kusjuures, nii tiba kaugema mineviku suuremates sõdades on olnud vist üksjagu elljääjaid lihtsalt tänu sellele, et sel ajal liikuvate kergsuhtlusseadmete (no... moblad, eks) levimus maailmas oli kasin kuni olematu.
Ses mõttes, et ülesse äratab küll, kui sa lamad kaevikus ja patrull jalutab su positsioonide kohal ja relvavend su kõrvalkaevikus mängib nuppudel, kombineerib metsamüha varjus sõnumi teksti, vajutab "saada" ning sa tead, et sinu telefonil, temast kolme meetri kaugusel, on heli peal. Mitte ainult peal, valju peal.
Ülesse äratab, bronhiaalastama sümptomaatikast vabastab (Masso-Zilmer-Hula menetlusest loe täpsemalt teadusandmebaasist "orkut") ja muud mured lõpetab kah kiiresti ja efektiivselt.

Peaaegu solvunud

Tulin siia, Narva Maanteele. "Trennist". Piparkookidega. Tahtsin oma multifunktsionaallaua veerel lõunatada. Kohvimasina panin tööle. Ja siis selgus. Kauss ja kahvel ja kruus jäid eile millagi kööki. Kraanikausi veerele. Süda võpatas. Ma pea, et jooksin. Koridori pikkuse. No pool. Rahuliku väriseva sammuga. Ja...
Alles olid! Roheline kruus ka. Mitte keegi polnud tahtnud neid veel. Ma ei saa aru, mis neil nagu viga on?

Schmidt ja Thews

Kogu maailma vastused kolmesaja krooni eest