Keenius suure K-ga

Hinnanguliselti olen ma maganud suht samas kohas nüüdseks juba mingi 16 aastat. Ligikaudu. Sellest vähemasti kolmandiku, ... pigem nagu poole nõnda, et mul jalad miskit raskesti kirjeldatavat moodi aga igastahes tuuliselt ja ebamugavalt voodi otsast üle ripuvad.
Palun ärge tulge mulle siin rääkima jalgade kõverdamisest. See on eba! -Inimlik siis.
Mõne aasta eest lahendasin ma poole probleemist ühega kahest umbes voodi kõrgusest
tumbast, mis minust kordades vanemad ja voodi jalutsis seisnud juba aastaid enne kui voodi ise sinna tekkis. Poole voodi laiune tumba tegi asja ikka veerandi paremaks. Aga teine k6rvale
ei mahtunud. Ahi oli 3 sentimeetrit liiga lähedal. Kuni...
Umbes kuue tunni eest nägin ma viimaks valgust. Sest ma võtsin lambilt varju maha! Vana rohelise tolmunud plastikust silindri.
Ja peale seda tabas mind äkki ilmutus. Kui voodit poolteist tolli edasi lükata, siis mahuvad
mõlemad tumbad voodi ja ahju vahele ära ja ma võidan 30 senti pikkust otsa. Kogu laiuses!
Vot 2kk taipamine.

Tuulte tallermaa

Tere kõigile!
Ma emigreerusin. Köögist. Köögis puhub. Nagu ikka võimsalt. Külm õhk õuest mis siseneb suletud akna kaudu on täna hommikul eriti vihane ja puhub köögist väla kõik, kes julgevad vajaliku varustuseta siseneda.
Mulle praegu tundub, et kui köögi põrandale, kuhu ei tohi vett maha ajada... Ja ma ei ajagi! Ei aja. Sest ei tohi. Aga oletuslikult. Kui peaks juhtuma. Täna. Et köögi põrandale pudeneks vett. Palju vett. Ikka väga palju vett (mitte et see reaalsuses oodatav või tõenäone nüüd oleks). Siis... siis saaks juhtuma üks asi kahest. Seal kas tekiks väga tugev lainetus või läheks see hoopis jäässe. Ma ei suuda otsustada. Sest ma ei saa aru, kas see tuul on pigem tugev või külm.
Oi ei! Ma jätsin kogemata köögi ukse lahti ja

Reede ei ole päev

Lihtsalt ei ole. Kes sügavamale minna ei viitsi võib leppida sellega, et see on nii juba nime poolest. Ülejäänud kuus on päevad, reede ei ole. Reede on reede.
Aga tõsiselt, esmaspäev on päev (niivõrd kuivõrd), teisipäev on päev, kolmapäev on päev ja neljapäev on päev - tööpäevad. Ja laupäev on päev ning pühapäev on ka päev - nädalavahetuse päevad. Aga reede, reede on... lihtsalt reede. Ärkad üles, no ei ole päev. Sõbrad on läinud. Juba mitte tunni eest. Nemad on normaalsed, neile ei ole reede tööpäev. Aga sina ise oled neetud. Sinu jaoks ei ole reede nädalavahetuse päev.
Sa kulged selle 24 tunnist miski vähemalt 16 sellises vastikus poolunes. Olemise ja olematuse piiril, mida Newtoni füüsika reeglite järgi kirjeldada võimalik pole. Ja aeg sinu ümber on sulanud. Ta venib ja tilgub nagu Dali maalil. Sulle tundub, et sind on visatud teise aega ja teise ruumi. Ja ometi on kõik sinu ümber nagu päris. Dekoratsioonid on suht samad mis eelnenud ja järgneval päeval. Ainult aeg venib. Ja inimesed sinu ümber on miskid teised. Nad ei pärine sinu reaalsusest. Mitte ühestki neist. Ei suve ega talve, ei tööpäevade ega nädalavahetuse omast. Oleme ausad. See on suht sama nagu oleks tulnukad sind jälle röövinud. Sest on reede. Ja reede ei ole päev.

Sõltuvus

Hommikukohvi on minu jaoks olnud suht tavapärane asi üsnagi sünnist saati. Esimesed kümme aastat sellest oli see olude sunnil muidugi mõneti vähem kui kohv. Siis algas kohviautomaatide ja ja vaakumpakendite aeg.
Vahel võtsin tassi kohvi ka koolist koju tulles. Noh, et üles ärgata. Pidavat rahva jutu järgi aitama. Mina ei tea. Ei saanud aru. Kuigi kolmandast tassist alates hakkas kõhus säärane kummaline valu.
Aga nüüd sellel suvel. Oli sihuke niru ja jahe suvi. No ja mina teesklesin, et suudan sael ja kellul vahet teha (keda huvitab mis selle tulemusena juhtus siis vajuge peale jõule läbi).
Eniveis, jahe oli. Tuuletõmme. Minul räpased tunked seljas. Ja liiga laisk, et ennast nendest välja pesta. Keset päeva. Sihuke nõme kuueteist kraadine vilu tuul, et võtaks ühe sooja tee. Aga teed ei ole. See kadus ära. Ja uut osta ei tule ka õhtuti meelde. Ja kui tulebki, siis lihtsalt ei viitsi poodi minna ainult selle pärast. Kõva sada meetrit teisel pool parki ikkagi. Ning olgem ausad, milleks pingutada? Kohvi on ju. Kohvi on alati.
Ja kui kohvi ei ole, siis autosse ja poodi! Kohvi peab olema. Ja nii terve suve. Kui ärkad, siis kohvi, kui külm, siis kohvi, kui süüa saab, siis kohvi, kui tööpäev on läbi siis telekas, arvuti ja kaks kohvi.
Mõni ime siis et ma praegu nõrutasin keedukannust kaheteistkroonise koonja topsi abiga vett läbi kuu aega lahtises pakis seisnud pulbri ja pruuni filtripaberi. Ja kõik see maiseb nagu... iii... iii... ööö... vahet pole!!!

Lõunapark

Bombs are flying
People are dying
Children are crying
Politicians are lying too.
Cancer is killing
Texaco's spilling
The whole world's gone to Hell
But how are you?

Mina igastahes olen ... ei ole motiveeritud. punkt

11:46

Tititi-titt! Tititi-titt!
gmmmm...
Tititi-titt! Tititi-titt!
Gmm-mm-mm!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Ahh!?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Misse on?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Telefon!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Nii vara hommikul
Tititi-titt! Tititi-titt!
Telefon! Miks Madis vastu ei võta?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Oota...! Meil ei ole ju tel...
Tititi-titt! Tititi-titt!
...efoni!?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Aaaa... see ukse toru
Tititi-titt! Tititi-titt!
Lõpeta ära hommik on!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Madis võta vastu, sa oled nii kui nii üleval juba!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Oh, no hea küll!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Vauts, valge on
Tititi-titt! Tititi-titt!
Kes selle tooli siia pani?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Kus Madis on?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Jaah!?
Tititi-titt! Tititi-titt!
Kurat!
Tititi-titt! Tititi-titt!
Kuda see töötab!? 'vara hommikul...
Tititi-titt! Tititi-titt!
Jahh!!!
Tere, mina olen Eesti Gaas! Ma võtaks teie gaasi näidu.
Mmmmh!?
Suur must karp köögis ukse kõrval, mustad numbrid.
Mhmm

Pintsak

Teate seda remonti mis siin juba mõnda aega suht liimjalt veninud on, eks? Ja siis eilse päeva tipphetkest saab lugeda veits alt poolt. Igastahes jättis eilne pintsaku puhastamine (ja tegelikult suisa tolmuimejaga) ja sellele järgnenud üleminek katskisest rohelisest silikooni plekkidega T-särgi seest sellesse samusesse nii kustumatu elamuse minu mingitele neuronitele, et täna Tartu minnes võtsin ma selle kollakashalli hilbu jälle kapi nupu küljest alla (teist korda viiekuulise seal kõlkumise kohta) ja ajasin selga. Ja peaaegu sama hea tunne oli. Eriti tore oli muidugi see, et mitte keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik kandatoda pintsakut just for the heck of it ja üritasid ära arvata, mis kaval sala plaan mul selle taga seisab.
No pakkuge!