Üks suur ambulatoorne vaimuhaigla

Minu tänase päeva tegi ära vist ikka kukkumine selle vaimukuse otsa. Lahke sõbrakäe läbi. Ja kui miskit sellist kohtad, ega's ikka palju enamat ühelt õhtult internetis looda. Kuni satud järgmisse tippkohta.
Ja siis hakkad mõtlema, et kes meist siis ikkagi on nüüd loll ja kes mängib lolli? Kes mõnitab ja kes võtab asja tõsiselt? Kellega julged sa veel kunagi sõna vahetada. Või siis hoopis, et kust saada sellised märke eesti keeles.

Meel

Ma sõin kõhu kõvasti täis ja läksin siis tagasi treppi lihvima ja kuna ma hästi painutama ei mahtunud, siis ma tegin väga vähe tööd ja mõlgutasin pigem mõtteid ja korraga oli mul silme ees Peeter Tulviste. Rääkimas sellest kuidas sõnavara ajutine rikkus ja kohatine vaesus peegeldab seda, mis ühes või teises kultuuris pigem ikka nagu tähtis ja siis vastavalt kah tähtsusetu on.
Aga professori ilmumine ei olnud kuidagi seotud minu täiskõhutunde meeldiva meelelise kogemusega, vaid hoopis sellelga mis mul meelel oli. Nimelt tõlkisin ma parajasti sõna "mind" inglise keelest eesti keelde ja see kukkus välja "meelena". Ja siis ma üllatusega taipasin kui paljusid asju see eesti keeles tähendab.

Seda, mis on meeles.
Seda, mis on meelel.
Ja seda, mis meelest suisa läinud.
Seda, mida meeled tajuvad.
Seda, mida meelega meelelt tõrjutakse.
Siis pärast jälle seda, mis meeldib.
Seda, mis on meeletu.
Seda, kes on meelas.
Ja seda, kuidas asjad minu meelest on....

Mida see siis teie meelest eesti rahva kohta ütleb?

Urmas (õghhh!) Ott

No mis saab veel hullem olla kui üks räuskav vana peer sinu õhtuses telepurgis?
Ou, Ou, Ou! Mina tean! Kaks pinisevat kunstlikult elus hoitavat mutikest seal samas. Sinu raha eest. Maire Aunaste olevat tagasi ja Reet Linna pole ikka veel surnud. Mul on tõesti hirm selle ees, et Vahur teleka Tartusse vedas. :
Mul oli täna rongis ülimalt tavapärane jutuajamine. Tavapäraselt omapärane siis. Tallinna mehega. Pani küsima, et miks mina Tartu Vaimu pole näinud?
Ja nüüd, Winston Groom.