Mulle ei ole mitte mingit järeldusoskust. Nagu üldse. Mitte mingisugust!
Kartulid on pallisuurused, kelder on meeter-seitsekümmend-midagi ja mina käin terve nädala ringi arulageda segadusega oma näol, et miks, pagana päralt, ma ilma seljatoeta istuda ei saa.

Ma tunnen lihapuljongikuubiku lõhna. Väga huvitav. Ei tea, kas teised seda kah tunnevad? Või on asi ainult minus.

Puhtuse pidamine

Mu daamid ja härrad, mul on väga hea meel teile teatada, et Narva Maanteel ei pese mitte keegi WCst tulles käsi.
Aga noh, oleme ausad, tegelikult, mõtet ju pole. Esimene asi, millega oma käsi seal saastada, oleks see sama kraan. Sest see on nagu nähtavalt määrdunud. Erinevalt siis WC uksest või tualetipoti kaanest, prill-laualast, loputuspaaginupust, mis sinu tavapärasesele WC-kogemusele tuginedes oleks oodatavalt saastunuimad. Viimased pole siin aga probleemiks. Sest neid mõistagi pole.

Palju õppida

On mul. Elus. Veel jäänud. Kasvõi selle pärast, et praegu ei saa ma isegi sellest aru, kuidas on Narva Maanteel võimalik kedagi suudelda. Täpsemini siis pesuruumis. Ja veel nõnda, et mõlemad selle juures aknalaualt tuge otsivad. Nagu lõõgastunud toetumine nois paigus käib, kus sa tavapäraselt HIV'i, koolerat ja marutaudi ei karda.
Tohmik on ühtlasi ka pehmik. Head ööd kõigile!

Puhkepäeva puhul käisime maal kardulaid korjamas

Dr Emme: "Need maasikad pole üldse enam nii head kui jaanipäeva ajal. Aga ikka paremad, kui need, mis meil kodus kasvavad."

Narva Maantee

Vahest olete ka teie kuulnud, et Eestis leidub asutusi, kus käiakse asju ajamas oma isikliku prill-lauaga? Mina olen ka. Aga mul ei ole seni olnud mingit arusaama, et mida see nagu päriselt tähendab. Ent alates eilsest ripub ka tohmikul üks säärane täiskohaga toa seinal ja tal on plaanis välja uurida. Laske, ma kohanen veidi, ja tulge siis külla. Kui julgete.

Brothers in Arms

Septembripäike on ja ei ole soe kui ta kella kolme paiku läbi õunapuude maja seinale paistab. Sinna, kus mina oma selga kahe akna vahel vastu varemalt päikesest soojaks köetud kive toetan, kõrvaklappidest kostvat muusikat kuulan ja pisukeste külmavärinate saatel läbi varsti hääbuva roheluse sinavasse kaugusse vaatan.
Varsti hääbuva roheluse. Just. Veel ei ole nagu näha ega tunda midagi. Peale selle, et püksid võiks pikemad olla. Veel mitte. Aga ma tean, et see tuleb. Aastatepikkune kogemus ikkagi. Kogemus sellest, et tuleb aeg ja tuleb minna. Seda sama sügavalt sisse tallatud teed, mis kunagi veel pole kahel erineval päeval sama nägu kandnud. Selles mõttes on isegi minimaalselt põnev. Et milline vaade siis sellel korral avaneb. Ja kuhu keerab hoolikalt planeerimata käänak. Tilluke vihje selle tee meeleolulisele eelseadele küll on juba. Siin samas, minu peas. Dire Straits. Pagan, et ma oskan kohati nii head soundtracki valida!