Ja te eeldate, et ma peaks imestama?

Toppisin täna ukse lengi vahele klaasvilla.
Jah, tänan! Ma olen ise kah mõistnud, et mul on väga erutavad ja intrigeerivad hobid.
Toppisin siis villa...
Jah, minu meelest kah torgib vastikult. Ja just sealt kust sa oma arvates ei ole seda puutunud. See põletab tõesti nagu tuli. Eriti jube on veel selle tolmu sisse hingata. Siis torgib kurgus ka jubedamal kombel. Kopsud tahaks välja köhida selle peale. Kuigi see saksa oma polegi nii hull kui see ... Vabandust!
Toppisin mina siis vaheukse lengi ja seina vahele klaasvilla, sest noh, talv tulekul ja vana täide sai suvises remondihoos sealt välja rapitet. Poole sajandi vanused alukad ja muu säärane nämmu kraam.
Ja toppisin mina siis seda villa ja avastasin, et üks nurgatragune oli jäänud suvel vanast täietest tühjendamata. Õngitsesin siis sealtselle ikka kruvikeerajaga välja, et kui ka olid neljakümnendatel veel täiesti korralikud sokid, siis ega nad praegu vist ikka kõige kõrgemalt hinnatud soojustusmaterjal küll enam ole.
Ja siis selgus, et polnudki sokid. Polnud kunagi sokid olnudki. Vähemasti minu meelest. Vaid ikka päris ehe ja looduslik sammal.
Ja siis ma otsustasin, et ma enam ei imesta. Ei imesta, et kes pagan ma küll olen. See on ikka suht ilmekalt mulle selgeks tehtud.