Perepoja leib

Vaatasin köögis just toidutagavara üle. Kodus. Tapal. Ja siis jäi laualt silma Tapa leib. Või noh Tapa leivatehase leib. Tähendab OÜ Viru leib Tapa leivatehase Perepoja leib. Tegelikult küll ainult pool leiba. Pool Tapa leivatehase Perepoja leiba.
Mitte et see viimane nüüd oluline oleks. Sellega ma arvan on vist küll niimoodi, et Tapal, sääl surnuaia veeres (head isu!), tullakse kogu vahetusega mõnusasti juttu ajades tööle, sest uudiseid peab ikka rääkima enne kui meelest ää läevad, ega sellega anna homset oodata. Ronitakse siis metalltreppi pidi kõrgesse tööposti otsa (mõni käib enne veel vetsus ära, pikk tee linnast ju tulla, teine läeb soojendab käsi veega), visatakse kümnetest erineva markeeringuga kottidest jahu ühte suurde tünni, siis juuakse veel kohvi, visatakse pärmi ja soola kah hulka. Pihuga ikka! Siis segatakse taigen (ootamatult imelik on sõna tainas kasutada tööstusliku tootmise puhul! tainas on ju hoopis see mille ema kodus seitsmeliitrise kausiga pliidi kohale sooja paneb), või mis iganes ta siis on, valmis, volditakse 600 grammi kaupa pätsideks ja küpsetatakse ära.
Ja alles siis, kui see kõik tehtud on, seisavad järgmise vahetuse valgetes kitlites tädid hunnikus koos, sinised, haiglasusse meenutavad kilekotid juustele peale tõmmatud. Imetlevad oma värket loomingut. Mekivad õite ettevaatlikult. Vaatavad hämmeldusega üksteisele otsa, löövad siis piltide ja kirjeldustega suure musta kulunud mapi lahti ja hakkavad korda mööda (kellaosuti liikumise suunas) pakkuma, et mis ta meil siis täna nüüd tuli!?
On ta nüüd Perepoja leib?
Või on tema Argine leib?
Ei, mitte Kalevi! Kalevi on nüüd küll see suur mis on kilo raske!
Ehk äkki on Valla?
Aga tegelt on see meki poolest ju meil peenleib hoopis!
Näe, Marta, vaata - köömned on ka sees!
Ongi peenleib.
Va'i imet.
Et paneks siis Viru?
Jah, las ta olla pealegi Viru.
Nii, kuulake! Vasakul pool pakkimisliini paneme täna siis Viru sildi koti külge ja paremal pool Argine. Sest argisele oli Narvast tellimus. Ivan tuleb tunni aja pärast järgi. Ja Selma! Selma, sina paki viisteist Perepoega kah. Need Lähevad Grossile. Hakkame tööle!

Vot nõnda ma arvan, peaks üks õige Tapa leib omale nime külge saama. Päevast päeva. Sest just säärastena nemad poes meie ette ilmuvad, seemneleival on sihvkad peal, kilone Kalevi leib on aganatega üle puistatud ja kõik muud nimetused on lihtsalt nii sama, ilma eraldusmärkideta, topitud tervete ja poolikutena kilekottidesse.
Terved maksavad 8.10, poolikud 4.30
Ja neid kõiki kuuesajaseid ühendab see, et nad on täpselt ühte moodi. Mitte kunagi ei ole võimalik kahel päeval järjest sama nimega kotist sarnast sisu saada. Aga maitse poolest on kõik need kolmteist sorti lihtsalt parimad!
Nii kaua kui mina mäletan, on Tapa suveniirina alati leiba kaasa võetud. Nii sellal kui see tehasest veel konteineritega neis kandilistes Tartus valmistet leivaautodes kooperatiivipoodi veeti.
Kui ka siis kui kogukas tädike keskplatsi äärses kuueruutmeetrises "esinduskaupluses" küsimise peale palja käega seljatagusest riiulilt lahtise leiva haaras, tema soovi korral pooleski lõikas ja selle eest saadud kahekroonise kääksuvasse lauasahtlisse pistis.
Ja juba toona müüdi siin leiba kümnekonna nime all. Ja võeti võeti ikka ühest hunnikust.