Tamsalu jaam

Miks pagan küll tundub mulle, et ma olen veetnud seal kokku rohkem aega kui üheski teises raudteejaamas?
Ma ei tunne kedagi, kes elaks Tamsalus. Ma pole Tamsalus kunagi rongilt mahagi astunud! Ent ometi jäi täna hommikul taas sinna seitsekümmend jahedat unesegast ja sellega seoses ka mõneti kasutamiskõlbmatut minutit minu elust, millest ma nüüd ja igaveseks ilma olen jäetud.
Lugu algab väga kaugelt, on seotud minu õe Hispaania-reisi, Ameerika mõttetusfilmiga [svuatt] ja tudengiviktoriiniga Mälukas. Aga lühidalt käib hoopiski nii, et ärkasin täna kell seitse, hommikusöögile aega ei raisanud, jalutasin veerand kaheksa paiku Tartu jaama, ronisin poole kaheksasele Talina rongile, ostsin puhtast lollusest pileti (mõistagi Tapale) panin kella 9:23-ks äratuse püksitaskusse ja viskasin pikali. Ärkasin aga hoopis 9:13 Tamsalu jaamas kõrvalpingile tekkinud mitte-eesti keelse ja rongi mootori podinat raskusteta katva jutuvada peale ning taipasin juba paari minutiga, et hei! See rong ei liigu ju.
Vedurijuhid jooksid õues edasi-tagasi, kopsisid midagi mootoriruumis ja mängisid süüte ning kütusevooluga, aga mingit tõsisemat liikumist ei toimunud. Poole tunni pärast parkis end kõrvalteele terve Tamsalu (jaama) pikkuses sõbralik Eesti Raudtee kuivlastirong ja jäi meie lahkumist ootama. Kella kümne ajal andis ta aga alla, loovutas meile oma veduri ning jäi liikumatult linna lamama. Väike paberitöö veel ja juba 10:24 saigi Edelaraudtee reisirong kahekordistunud hulga diiselmootorite jorinal edasisele teele asuda.
Sügiseses sajus jäi maha õnnetult pea kaotanud vagunite ahel ja veel õnnetum hulk õnnetu asula õnnetuid inimesi kahel pool toda pikka pruuni ketti õnnetult ootamas, et millalgi hiljem rauaga lõhestatud külakese teisele poolele pääseda.
Ja ma mõistsin, et mina pääsesin veel kergelt.