Õnne trinadsjat

Ma pean alusatama tänuavaldusega oma emale, kes seda blogi ilmsesti lähemas tulevikus nüüd küll ei loe, et ta avastas tänaõhtuse "Eestisse sündinute" esituse Tapa kultuurikojas ja siis veel 53-le inimesele, kes lisaks temale sellega hakkama said.
Tulin siis just sealt. Ma ei tea mis see oli. Etenduseks seda nimetada ei saa. See oli ju kõik tõsi. Mingi osa tõest. Palju tõelisem millisest iganes tõsielu pähe müüdavast showst. Viie kohutavalt kirju saatusega Haiba lastekodu kasvandiku tõest. Mida nad poolvõõras eesti keeles esitasid näkku paistvate lampide all "kolkalinnatäiele" (N = 55) võõrastele, kes isegi seda ei mõistnud, et millal esitus läbi sai.
Need olid meie elu lood. Ainult ehedamad. Ja ilma ette seadistatud häppiendi illusioonita.