Hävingu looming

Eile. Mingil hetkel eile juhtus, et ma jalutasin mööda piiri. Elu ja elutuse piiri. Metsas. Rajal, mille ette üks väiksem metsapõleng oli pidama jäänud. See oli see vana anekdootlkik lugu vankrist, millest ühel pool paistis päike ja teisel sadas vihma. Ainult et ilma vankri ja päikesepaiste ja vihmata. Lihtsalt. Ühel pool rada kohisesid puud tuules ja linnud laulsid kusagil. Teisel pool aga... teisel pool oli vaikus. Tardumus. Elutus.
Aga selles oli samas ka midagi ilusat. Võimsat. Ürgset. Ja elust suuremat. Meeldetuletus nägijaile nende endi tühisuse kaduvuse kohta.