Tohmik kannab kiivrit

Vahel ma siis jällegi imestan oma oskuse üle puusse panna. Ja kui ma ütlen puusse panna, siis teeme palun selgeks, et ma ei pea selle all silmas millegi valesti ütlemist. Või mõtelemist. Või tegemist. Kellegi teise mõtete või tunnete või soovide "ära arvamist". Ei. Mitte midagi säärast. Need on tavaprotseduurid. Ei midagi tähelepanu-, liiatigi veel siis imestamisväärset.
Kui ma ütlen puusse panna, siis ma mõtlen ikkagi täiesti füüsiliselt puusse panemist.
Oli ilus öö. Täna. Valge, suvine. Kell ületas napilt südaöö. Samas, und nagu polnud. Läksin õue. Uitama. Ja siis, nagu elus ikka, veidi aja pärast see juhtuski.
Ei! Kuradi vidioodid! Ega ma nüüd niimoodi ka puusse pannud nagu Margo Vaino ja Kojamees oma puusliku loos kirjeldasid. Brr! Pervod olete!
Mul oli täiesti diskreetne, kuigi üksikasjades pisut ootamatu, kontakt tänavaäärse pärnaga. Ja teda lähemalt tundma saanuna võin ma rahulikul meelel öelda, et omal moel on ta täitsa tore puu. Kena jämeda tüvega. Ainult need nõgesed, kes temaga hängivad...