Aegviidu

Seal ma siis astusin. Liiprilt liiprile. Aega oma jalge all möödumas silmitsedes. Ja samas paigal seistes. Kohati ilmselt ikka päris mitu rohelise samblaga kaetud kümnendit lipsas läbi mu taldade alt. Mind täiesti märkamata. Sest nende igapäevatööga võrreldes olin mina seal tühine kui sulg.
Kevad. Eestimaa. Asfalt enne ja pärast Euroopa saabumist. Madal hele Päike. Kohalikud inimesed vabal pühapäeval aiatagust koristamas. Kedagi teeveerel tagasi ootav kakaovärvi Sierra. Kerge roostega. Tühjavõitu ülevärvit vana elektrirong. Ja kiilukujuline välipeldik.
Seal ma sammuda tahtsingi. Loojaku poole. Liiprilit liiprile.