Kadunud poeg

Ma käisin täna Kodus. Pooljuhuslikult. Pooleldi hirmunult. Kunagise õe soovil. Hea Ema eest veel kõrvale hoides.
Astusin jaluisse kulund samme. Tundsin endisi lõhnu. Ja nägin tuttavaid ilmeid. Ma istusin ja kuulasin ja üritasin rääkida. Aga kohati ei saanud ma keelest enam aru. Midagi oli jäänud, aga miski oli ka läinud. Tulnud oli ka. Veel mitmele poole. (Ja veel millises raamis!)
Ja oli mis oli mis oli mis oli, aga hea mõte ja ilus hetk oli. Ent seal mind enam pole.