Reklaamipsühh

Reklaamipsühhi eksam oli täna. Toomel. No Toome taga. Kassi lähedal. Oru nõlval. Uues anatoomikumis.
See on alati nii lahe kui Ene, Aule ja Kadri käivad eksamit üles seadmas ja vastu võtmas. Enesekehtestamine märatseva mere ees. Või midagi sinna poole. Täna tegid näiteks N2-105 tuled nende kulul halba nalja. Seda sama mida nad kõigi esmakasutajatega teevad. Et midagi nagu süttis, aga see ei saa ikka see olla... Ei anna teine valgust ega midagi.
Küsimused eksamil, kõrvalise märkusena, olid toredad, õhkkond oli tore, kuigi sooja võitu, ja tagasitee oli kah tore. Nagu "vanal heal ajal".
Kogu selle positiivsuse peale otsustasin ma Bachmanni õpiku ( mõistagi ülinaljaka beeži esilehega kokku köidetud A4 koopia ) ajakirjanduse osakonna raamatukokku viivitamatult ära viia. Las teised loebvad ka. Nüüd, kui eksam möödas.
Kes seda raamatukogu pole kunagi külastanud, sellel on midagi olulist nägemata. Juhan Peegli büst. Ei, tegelikult mitte see, see oli ääremärkus (vahemärkus?), ikka see arhailis-boheemlaslik raamatukogu ise. . Oma suuuure väärika kulunud lauaga. Ja töötajaga kes raamatute asukohti teab pimesi ja ronib treppredeliga neile järele. Ja oma xerosäilikutega mis Eestis kannavad nime "raamatud" samaskui arenenud lääneriikides tuntakse neid kriminaalkuriteona koopiaõiguse jämeda rikkumise läbi.
Kõik see koos protseduuriga, mis viis mind esmalt suure väärika halli maja peauksest sisse, siis tagauksest välja, ajakirjanduse osakonda jällegi sisse, osakonnast välja, tagauksest peahoone südamesse (tegelikult küll kopsu - otse südamesse viiv tagauks meeste WC kõrval on miskipärast järjekindlalt suletud) ja uuesti paraaduksest välja tekitas minus tunde nagu käiksin ma mingis vanas ja tõeliselt väärikas ülikoolis. Kus karged avarad koridorid kajavad, uksed on rasked, seinad on päris ja üliõpilaste salapärased jkõige otsemad teed kulgevad kõige kummalisemal viisil mingit käänulist draamaseriaalilikku rada pidi, mida tavainimesed mõista ei suuda.
Siis ma astusin alla tänavale ja nägin seina graffiti ja reklaamiplakatitega. Ja ma olin hetkega tagasi oma sotsiaalteaduslikus reaalsuses. Teel Eedenisse.