Kusagil Eestimaal*
Ega keegi teist pole kunagi juhuslikult tulnud mõttele, et maailm mis meid ümbritseb on kellegi või millegi jaoks suht sama, mis meie jaoks situatsioonikomöödia?
Mina täna kuidagi tunnen miskit taolist.
Päev juba algas selliselt. Esimese üllatusena ilmus nähtavale keegi Jäneda tüdruk, kelle nime ma ikka ei suuda veel meenutada, minu õe voodist. (Jätke!) Ma põhimõtteliselt vist teadsin, et ta on siin kusagil, aga enne hommikukohvi, no kes suudab mulle pahaks panna. Ärge muretsege, teen kusagile märkme, et voodist lahkudes paigalda püksid.
Siis ilmus nii tunni pärast meie ukse taha Falcki jopega mees valgest autost. Mis pole ebatavaline. Pakk käes. On veel etteaimatavam. Olete ju teie ka ometi näinud mõnd valget autot kirjaga "Falck kuller"? Noh, tal oli pakk. Minu õele. Mis pole vähimalgi määral ebatavaline. Kus sees olid kommikarp ning Tapa Gümnaasiumi tahvlimarkerid ja pikendusjuhe. Milles pole midagi ootamatut. Mis mind hämmastas oli kiri ümbrikul. ELS. Ja see, et valge sõiduk meenutas kohalikku postiautot.
Kui gümnasistid kõik ajutise koolist vabanemise lunastamiseks ilusti kirikus istusid, pidasin ma sobilikuks ajaks poodi minna. Sai, juust, jõulukaardid, ümbrikud, margid - lihtne. Kink - mitte nii. Viimase leidsin esimesena. Saia ära toomine Grossi poest polnud enam sugugi nii lihtne. Kust need inimesed kõik tulevad? Tapal on kuus tuhat midagi elanikku. Kuidas neid tööpäeval kell 11 poodi mitusada jagub? Juustust ma loobusin. Säästukasse ei julgenud minna. Liiga kohutav kujutluspilt. Neil on poole vähem kassasid.
Siis kaardid. Tänane teine retk raamatupoodi. ( Muide, meenus veel, et kes tagab Beibekalendrit 2005 osta - vist on ainult topless, ma kahjukssisse ei vaadanud, teate küll, sotsiaalselt soovitav käitumine - siis seda saab näiteks Tapa raamatupoest, otse kassa tagant ahju äärest, Eest entsüklopeedia ja jõulukaartide vahelt, võimatu mööda vaadata, ikkagi A3 ) Vanamoodsad, veidi imelikud, aga paremad kui "korralikud". (Kaardid, inimesed! Pidage järge. Sulud selleks ongi leiutatud et lugeda nede ümber ja sest kaht erinevat mõtet.) Need, noh, millel süvatrükis see kuld peal on.
Kaart vajab marki ja ümbrikku. Tagasi postimajja. Ümbrikke ei paista. Sabas kolm inimest, üks kõrvalkassas, üks veel nurgas. Seisan. Järsku poeb tädike kõrvalkassa eest põlastava pilguga minu ja saba vahele. Arva mis, lollpea!? Kõrvalkassa ei tööta. Tädike tuli oma õigusjärgsele kohale. Pagan teab, mis traditsiooni järgi ta selle päris. Saba venib kui tatt. Onu nurgas kah liigutab. Aitab! Minutiga olen mina tänaval tagasi.
Ma lähen kolmandat korda raamatupoodi. Müüjad muigavad. Üks küsib kas mulle hakkas seal meeldima. Ostan sealt siis viis ümbrikku. Ma olen idioot. Need ümbrikud olid siin veerand tundi tagasi ka olemas. Marke peab emal olema. Tal lihtsalt ALATI on. (Hiljem saan talt muide teada, et kui tema varem postimajas käis olid neil margid otsas ja telliti parajasti Rakverest. Kes on siin õnnelik tolgus?)
Mul on nüüd sai, viis kaarti, viis ümbrikku. Emalt tuleb siia viis marki ka. Ja mul on kaks planeerimata kohupiimasaia. Saiapoest. Seal kohtusin ma Ragnega (tervitan!). Ostis kohupiimakooki. (Meile kõigile maitseb küpsetatud kohupiim! ) Mina sain viis korda odavamalt läbi. Ei, ma ei küsinud kuidas tal läheb. Ei, ma ei küsinud ka ülisalajasi meditsiiniandmeid Ann-Eliisbeti kohta. Ei, ma ei palunud Brunni tervitada. Vahutasin endast ja sellest kuidas ma nägin Elarit (tervitan Vulla-klanni!) ja kogu tema spordiperet poe ukse tagant poe ukse taha autos istumas.
Ja veel rääkisin ma talle seda, mida praeguseks on kuulnud kümmekond inimest. Mõned neist mulle tundmatud.
Oma esimesel (Ja teisel. Ja kolmandal.) möödumisel uuest uhkest frantsiisimata Tapa moblapoest (Reklaam: Pikk 7, lahtiolekuaegu ei tea) panin ma tähele et seal poes on suisa kolm inimest. Kõik ei olegi Grossi poes ostuhulluse küüsis. Kahel inimesel on aega istuda ootusärevalt ka moblapoe leti taga. Ja kolmandal võtta seljast jope, nõjatuda aknalauale ja veeta paar tundi nende seltsis.
Miskipärast elustub minu peas järsku stseen Gilmoren Tytötest, kus Jess astub Luke'i kohvikust esimest korda Stars Hollow tänavatele ja taustamuusika laulab mängivate laste, rõõmsate inimeste ja sini-sinise taeva taustal imekenasti "This is hell, this is hell...."
________________
* Pealkiri viitab Jeff Foxworthy sitcomile "Somewhere in America" mida teist mitte keegi garanteeritult ei tea.
Mina täna kuidagi tunnen miskit taolist.
Päev juba algas selliselt. Esimese üllatusena ilmus nähtavale keegi Jäneda tüdruk, kelle nime ma ikka ei suuda veel meenutada, minu õe voodist. (Jätke!) Ma põhimõtteliselt vist teadsin, et ta on siin kusagil, aga enne hommikukohvi, no kes suudab mulle pahaks panna. Ärge muretsege, teen kusagile märkme, et voodist lahkudes paigalda püksid.
Siis ilmus nii tunni pärast meie ukse taha Falcki jopega mees valgest autost. Mis pole ebatavaline. Pakk käes. On veel etteaimatavam. Olete ju teie ka ometi näinud mõnd valget autot kirjaga "Falck kuller"? Noh, tal oli pakk. Minu õele. Mis pole vähimalgi määral ebatavaline. Kus sees olid kommikarp ning Tapa Gümnaasiumi tahvlimarkerid ja pikendusjuhe. Milles pole midagi ootamatut. Mis mind hämmastas oli kiri ümbrikul. ELS. Ja see, et valge sõiduk meenutas kohalikku postiautot.
Kui gümnasistid kõik ajutise koolist vabanemise lunastamiseks ilusti kirikus istusid, pidasin ma sobilikuks ajaks poodi minna. Sai, juust, jõulukaardid, ümbrikud, margid - lihtne. Kink - mitte nii. Viimase leidsin esimesena. Saia ära toomine Grossi poest polnud enam sugugi nii lihtne. Kust need inimesed kõik tulevad? Tapal on kuus tuhat midagi elanikku. Kuidas neid tööpäeval kell 11 poodi mitusada jagub? Juustust ma loobusin. Säästukasse ei julgenud minna. Liiga kohutav kujutluspilt. Neil on poole vähem kassasid.
Siis kaardid. Tänane teine retk raamatupoodi. ( Muide, meenus veel, et kes tagab Beibekalendrit 2005 osta - vist on ainult topless, ma kahjukssisse ei vaadanud, teate küll, sotsiaalselt soovitav käitumine - siis seda saab näiteks Tapa raamatupoest, otse kassa tagant ahju äärest, Eest entsüklopeedia ja jõulukaartide vahelt, võimatu mööda vaadata, ikkagi A3 ) Vanamoodsad, veidi imelikud, aga paremad kui "korralikud". (Kaardid, inimesed! Pidage järge. Sulud selleks ongi leiutatud et lugeda nede ümber ja sest kaht erinevat mõtet.) Need, noh, millel süvatrükis see kuld peal on.
Kaart vajab marki ja ümbrikku. Tagasi postimajja. Ümbrikke ei paista. Sabas kolm inimest, üks kõrvalkassas, üks veel nurgas. Seisan. Järsku poeb tädike kõrvalkassa eest põlastava pilguga minu ja saba vahele. Arva mis, lollpea!? Kõrvalkassa ei tööta. Tädike tuli oma õigusjärgsele kohale. Pagan teab, mis traditsiooni järgi ta selle päris. Saba venib kui tatt. Onu nurgas kah liigutab. Aitab! Minutiga olen mina tänaval tagasi.
Ma lähen kolmandat korda raamatupoodi. Müüjad muigavad. Üks küsib kas mulle hakkas seal meeldima. Ostan sealt siis viis ümbrikku. Ma olen idioot. Need ümbrikud olid siin veerand tundi tagasi ka olemas. Marke peab emal olema. Tal lihtsalt ALATI on. (Hiljem saan talt muide teada, et kui tema varem postimajas käis olid neil margid otsas ja telliti parajasti Rakverest. Kes on siin õnnelik tolgus?)
Mul on nüüd sai, viis kaarti, viis ümbrikku. Emalt tuleb siia viis marki ka. Ja mul on kaks planeerimata kohupiimasaia. Saiapoest. Seal kohtusin ma Ragnega (tervitan!). Ostis kohupiimakooki. (Meile kõigile maitseb küpsetatud kohupiim! ) Mina sain viis korda odavamalt läbi. Ei, ma ei küsinud kuidas tal läheb. Ei, ma ei küsinud ka ülisalajasi meditsiiniandmeid Ann-Eliisbeti kohta. Ei, ma ei palunud Brunni tervitada. Vahutasin endast ja sellest kuidas ma nägin Elarit (tervitan Vulla-klanni!) ja kogu tema spordiperet poe ukse tagant poe ukse taha autos istumas.
Ja veel rääkisin ma talle seda, mida praeguseks on kuulnud kümmekond inimest. Mõned neist mulle tundmatud.
Oma esimesel (Ja teisel. Ja kolmandal.) möödumisel uuest uhkest frantsiisimata Tapa moblapoest (Reklaam: Pikk 7, lahtiolekuaegu ei tea) panin ma tähele et seal poes on suisa kolm inimest. Kõik ei olegi Grossi poes ostuhulluse küüsis. Kahel inimesel on aega istuda ootusärevalt ka moblapoe leti taga. Ja kolmandal võtta seljast jope, nõjatuda aknalauale ja veeta paar tundi nende seltsis.
Miskipärast elustub minu peas järsku stseen Gilmoren Tytötest, kus Jess astub Luke'i kohvikust esimest korda Stars Hollow tänavatele ja taustamuusika laulab mängivate laste, rõõmsate inimeste ja sini-sinise taeva taustal imekenasti "This is hell, this is hell...."
________________
* Pealkiri viitab Jeff Foxworthy sitcomile "Somewhere in America" mida teist mitte keegi garanteeritult ei tea.
posted by tohmik at 01:20
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home