Brothers in Arms

Septembripäike on ja ei ole soe kui ta kella kolme paiku läbi õunapuude maja seinale paistab. Sinna, kus mina oma selga kahe akna vahel vastu varemalt päikesest soojaks köetud kive toetan, kõrvaklappidest kostvat muusikat kuulan ja pisukeste külmavärinate saatel läbi varsti hääbuva roheluse sinavasse kaugusse vaatan.
Varsti hääbuva roheluse. Just. Veel ei ole nagu näha ega tunda midagi. Peale selle, et püksid võiks pikemad olla. Veel mitte. Aga ma tean, et see tuleb. Aastatepikkune kogemus ikkagi. Kogemus sellest, et tuleb aeg ja tuleb minna. Seda sama sügavalt sisse tallatud teed, mis kunagi veel pole kahel erineval päeval sama nägu kandnud. Selles mõttes on isegi minimaalselt põnev. Et milline vaade siis sellel korral avaneb. Ja kuhu keerab hoolikalt planeerimata käänak. Tilluke vihje selle tee meeleolulisele eelseadele küll on juba. Siin samas, minu peas. Dire Straits. Pagan, et ma oskan kohati nii head soundtracki valida!