Teist tõugu tegelikkus

Kui rong talveajas kell kolm minutiti kuue alla õhtul Tartust kodo poole minema veereb, siis on ka parimal päeval suht hämar kuni pime. Ja Edelaraudtee diiselrongi vagunist saab kaheks tunniks sinu väike maailm. 26 pimeda lapiga seinal. Valgust on just piisavalt, et ennast märgata. Tolle maailma serva katab juna hämarus. Ainult aimad, et kusagil kaugemal on teised pingid ja teised inimesed. Aga ainult aimad. Ise elad soojas "turvalises" mullis. Magad rahulikult pikali pingil, sööstes öhe. Sinu galaktika lendab läbi sadade sündimata kosmiliste katastroofide vahelt. Kandes sind ja teisi sinu õndsas teadmatuses liigikaaslasi otse kui Vana Jumala selja taga. See, kas nimetatud liigikaaslased on varem kohtulikult psühhiaatrilisele sundravile määratud, ei ole praegu oluline.
Ja nüüd on järsku suveaeg. Ja valgus on. Ja Päike isegi. Ja need 26 lappi osutuvad akendeks. Nemad lasevadki Päikese sisse. Hea tahtmise korral on nende päikeselisest naeratusest võimalik suisa, et läbi näha. Ja selgub, et sealt paistab silmapiir. Uus suvine silmapiir. Seal kusagil, ootamatus, võrreldamatus kauguses! Seal ... kus ta tavaliselt hommikuti on.
Aga praegu ei ole hommik. Praegu on kõik hoopis teist moodi. Ja sees õige natukene väänab. Magusalt.
Ja lennukid tõusevad otse taeva poole.