Sõltuvus

Hommikukohvi on minu jaoks olnud suht tavapärane asi üsnagi sünnist saati. Esimesed kümme aastat sellest oli see olude sunnil muidugi mõneti vähem kui kohv. Siis algas kohviautomaatide ja ja vaakumpakendite aeg.
Vahel võtsin tassi kohvi ka koolist koju tulles. Noh, et üles ärgata. Pidavat rahva jutu järgi aitama. Mina ei tea. Ei saanud aru. Kuigi kolmandast tassist alates hakkas kõhus säärane kummaline valu.
Aga nüüd sellel suvel. Oli sihuke niru ja jahe suvi. No ja mina teesklesin, et suudan sael ja kellul vahet teha (keda huvitab mis selle tulemusena juhtus siis vajuge peale jõule läbi).
Eniveis, jahe oli. Tuuletõmme. Minul räpased tunked seljas. Ja liiga laisk, et ennast nendest välja pesta. Keset päeva. Sihuke nõme kuueteist kraadine vilu tuul, et võtaks ühe sooja tee. Aga teed ei ole. See kadus ära. Ja uut osta ei tule ka õhtuti meelde. Ja kui tulebki, siis lihtsalt ei viitsi poodi minna ainult selle pärast. Kõva sada meetrit teisel pool parki ikkagi. Ning olgem ausad, milleks pingutada? Kohvi on ju. Kohvi on alati.
Ja kui kohvi ei ole, siis autosse ja poodi! Kohvi peab olema. Ja nii terve suve. Kui ärkad, siis kohvi, kui külm, siis kohvi, kui süüa saab, siis kohvi, kui tööpäev on läbi siis telekas, arvuti ja kaks kohvi.
Mõni ime siis et ma praegu nõrutasin keedukannust kaheteistkroonise koonja topsi abiga vett läbi kuu aega lahtises pakis seisnud pulbri ja pruuni filtripaberi. Ja kõik see maiseb nagu... iii... iii... ööö... vahet pole!!!