Laktoosivabadus on tunnetatud -paratamatus

Mina tahan toetada Eesti põllumeest. Mina tahan juua Eesti piima! Sest see maitseb mulle. Ja ma tahan selle eest maksta õiglast hinda - miks mitte?
 Ainult, et ma ei saa. Tähendab, tegelikult ma muidugi saan, aga ma ei taha.
Ma olen täitsa tavaline jorr, kel on tavaline laif - teate küll, kuidas see lugu läheb, eks?
Kuna mina aga ei ole meie kandis väga levinud kasulik mutant, siis klaasitäis rõõska piima tähendab minu jaoks tundide kaupa piinavaid seedehäireid ja minu perele gaasirünnakut. Kaks klaasi piima kõhulahtisust ja maha kandmisele minevat tööpäeva.
Nii et tänan, aga tänan, ei! Ma ei saa teie pakutavat kingitust vastu võtta. See läheb mulle liiga kalliks maksma.
 Mida ma küll saan teha, on toetada Soome põllumeest. Või Poola oma. Soomlased nimelt on avastanud võimaluse, kuidas ka täiskasvanud piinlemata piima juua saavad. Õieti avastasid nad selle küll juba mõne aja eest ja seegi polnud niivõrd avastus kuivõrd rändkarjuste päevilt pärineva teadmise tänapäevase tehnoloogiaga turgutatud edasiarendus. Hiljuti on nad arendanud ja täiustanud oma tootmisprotsessi sedavõrd, et minu suur sõber - piimasuhkur laktoos - eraldatakse viisil, mis piima loomulikku maitset tuntavalt ei riku. Ei hapuka, mõrkja ega lääge suunal. Ja vähemasti mina olen valmis sellise piima liitri eest maksma kuue liitri odava kilepiima hinna. Kõhklemata.
Kui nüüd selliselt väärindatud piima hinnast läheks põllumehele kas või poole suurem summa kui Eestis praegu kombeks, siis ma tegelikult ei märkaks seda. See summa jääks lihtsalt kahe kodule lähima ketipoe vahelise hinnaerinevustega samasse suurusjärku.
 Aga mulle tundub, et kodumaised tootjad ega töötlejad pole vist minu rahast huvitatud? Eestimaistest laktoosivabadest piimatoodetest on mul täna külmkapis vaid üks ainus jäätis, mis tuletab mulle meelde, et ma olen valge vares. Aga ma neelan selle alla. Sest ma tahan. Sest see maitseb täitsa nagu tavaline jäätis. Aga, erinevalt tavalisest jäätistest, ma saan seda süüa ilma hiljem pimedas pisikeses ruumis nutmata.

Jap! See on ametlik. Kõige parem Eestis kasvav õunasort on endiselt naabri-.

Riigikogu erikomisjon arutas maalehe artiklit

Üüratu pealkiri tänase Maaehe viiendal leheküljel.
Vau!
Nagu ... vau!
Venemaal on Eriolukordade ministeerium.
Eestis on Maahele artiklite erikomisjon.
Tase.

Mao liiklussolm jai soiduautodele kitsaks

... kirjutab keski Jarva teataja palgalehelt.
Ma ei tea, kas see juhtum oli seal esimene, aga ma olen täiesti kindel, et viimaseks ta küll ei jää.
Nii viletsalt üles ehitatud liiklusskeemi ei ole mina enne veel pildi pealt kah näinud. Kogu selle Mäo küla põldude täis asfalteerimise tulemus on ainult üks, aga selle eest ainsat sellist sorti, mis meite riigis loeb - statistiline.
Suursugune üliprojekt koos oma kõige kaunimate kiviaedadega tõi Tartu Tallinnale miski kuusteist meetrit ja 0,7 sekundit lähemale, ent veelgi olulisem on, et ta viis liiklusõnnetuste statistika meie kõigi jaoks ülioluliselt maanteelt numbriga kaks üle täiesti ebaolulisele maanteele numbriga viis.
Ja absoluutarvud ongi ju ainult friikidele, eks?

Kõigile kohustuslik rahvaloendus

Nonii. Nüüd on siis kõigil üks kuu aega, et ennast ise üles lugeda, koos täna sündivate laste ja lemmikloomadega, muidu saadetakse kapid ukse taha.
Kolme kuu pärast on, tahate või mitte, sellega kõigilt isiklikud kui ka ammu surnud vanavanemate andmed välja peksetud, olge te või prügikastis ööbivad kodututud - sadistikaameti maadam lubab kõik kirja panna ja mingit vastuvaidlemist ei ole.
Kõrvalehoidjad ja vastuhakkajad leitakse üles ja saadetakse soolaputkasse. Ja pärast loetakse seni üle, üle ja veel kord üle, kuni mingit vastuhakku ja kobisemist enam pähegi ei tule.
Viie kuu pärast on juba teada, mitu inimest ikkagi arvab, et nad Eestis elavad. See, kas nad üldse kunagi oma elu sees siin käinud on, ei loe vähimatki. Kui inimene ikka ise siiralt usub, et ta on Eesti elanik, siis olgu ta lahkelt veetnud kogu oma senise Kamtšatkalt lahkumata.
Ja edasi läheb asi veel ainult järjest ja järjest paremaks! Juba napi aastaga on teada, et mitu inimest elab aasta tagasi igas viieteistkümnes maakonnas eraldi. Ja see ei ole veel kõik!
Veel aasta ning kolm kuud ja kõik isad, tütred ja hamstrid, kes kahe aasta eest veel elus olid, saavad üles, lahku ja kokku kirjutatud, kinni köidetud ja välja pressitud - ilmarahvale rõõmuks lugeda.
Ja mis kõige olulisem - sadistikaamet vannub, et ei anna kogutud infot mingilgi juhul üle ei kohtule, ei politseile, ei vallale, linnale ega riigile. Mitte kelellegi ega millelegi, kes võiks sellest teabest miskitki pidi tulu saada, seda mingilgi praktilisel, konkreetsel või, jumal hoidku selle eest, rahvale kasu tooval viisil rakendada.
Ja parim uudis, daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, ikka viimasena! Juba 11 aasta pärast, kui Eesti on jõudnud viie jõukaima riigi hulka Euroopas ja Euroopa omakorda viie kõige korruptsioonivabama kontinendi sekka maailmas, ootab teid ees uus kõigile kohustuslik rahvaloendus, millega kogutud andmetest endiselt mingit kasu ei ole.

Nüüd mõnda aega ütlen selle kohta kodutänav

Revolutsioon

Tänane hommik toob ärevaid uudiseid maalt. Saabuvad teated, et euroopalik mugavusühiskond, mis hõivab iga päevaga üha enam Eestimaast enese alla, on oma vallutustega jõudnud lõpusirgele. Talupoeglus on välja uhutud teeninduse poolt, mille otstarvet enam keegi õieti ei mäleta. Maarahva vastupanu on murdumas ning rehtedes kui ka häärberites puhuvad läänelikud sudutuuled. (Loe: midakuradit? Ema ostis teist korda nädala jooksul viilutatud juustu.)

Idüll