Tudengipuss

Vaadake, mul ei ole mitte midagi mitte kellegi vastu, igal idioodil, ka minul, ma kordan, ka minul, on selles toredas riigis võõrandamatu põhiseaduslik õigus oma arulagedale arvamusele, aga Edgari nimel, mida kuradit te ometi kooris vingute?

Meie planeedil domineerib miskipärast juba mõnda aega üks kindel loomaliik, keda ma praegusel hetkel nimetada ei soovi. Aga mille pärast just see? Kas selle pärast, et too liik omab väga head sotsiaalsete toetuste süsteemi? Või siis hoopis selle pärast, et tolle liigi esindajad on äärmiselt kavalad ja halastamatud?

Eesti riik ei vaja sponsoreerimiseks lolle ja laisku inimesi. Ei ametnike, ettevõtjate ega tudengite rollis. Eesti vajab kavalaid, osavaid ja selle tõttu edukaid inimesi. Et areneda. Ja vajab julgeid inimesi. Et vahepeal pidada. Inimesi, kes suudavad mõelda väljaspool kasti. Inimesi, kes julgevad teha mida parajasti vaja. Kas või, hoidku Jumal meid selle eest, tööd!

Haridus on ikkagi luksuskaup. Tudengi staatus on privileeg. Kedagi ei sunnita olema tudeng. Täpselt samuti, nagu ei sunnita kedagi ka olema bussifirma omanik. Noor inimene, kelle jaoks ülikoolis käia on liialt raske, võib sellest loobuda. Ja vanem inimene, kelle jaoks noortele kasumit kaotada on liialt valus, võib siirduda mõnele teisele tegevusalale. Näiteks asutada kasiino.

Ja lõpetuseks tahaksin ma teha pakkumise AS SEBE omanikele, kes iganes Teie ka poleks. Ma maksan teile, suuremeelne, nagu ma olen, täishinda. EEK 125 (ükssada kakskümmend viis krooni ja 00 senti), nagu maksab tavapärane Tallinn-Tartu piletki, kõigi SEBE varade eest 9. märtsi 2007 seisuga. Müüge oma kahjulik äri mulle ja saate taas rahus magada!