Kallid sõbrad! Ilmselt on mul mingi kahtlane moraalilähedane kohustus teile avaldada, et ma hakkan juba veidi mõistma, miks minu kätte seni tulirelvi usaldatud pole. Ja arvatavasti seda ei tehta ka.
See on kuidagipidi seotud sellega, et igal vähemalt 500 grammini kasvada suutnud junnil on tänase päeva seisuga ääretu hulk kõikvõimalikke õigusi, mida ta väga hästi teab ja mingi hulk kohustusi, millest ta vähimalgi määral aru saama suuteline ei ole.
Mina, näitena, ei saa hetkel üleüldse aru, et miks ma ei võiks keset linnaliiklust päästa ühe salvetäie tinakirpe selle koleda pisikese punase VW Polo suunas, mis mind Turu tänaval sopaga üle kallas. No ja siis salve ära vahetada ja toda operatsiooni mõni aeg hiljem Narva maanteel korrata samaks otstarbeks kasutatud veelgi koledama kanapasakarva Hui Änd Ai suhtes.
Nagu tõsiselt! Õppige raiped (vihmas) (inimlikult) sõitma. Ma olen ringi küsinud ja üldine arvamus kipub olema, et kui muud moodi enam ei saa, siis KL mulle ikka linnas liiklemiseks Kalašnikovi annab. Ja ma kavatsen seda oma sõnumi edastamiseks ka kasutada.