See oli mõne tunni eest kui ma istusin kodus köögi põrandal ja vaatasin läbi ahju ukse küpsevate kartulite poole kui ma väga selgesti tundsin, et jah, pagan võtaks, jah!
Mis kaagutamine!? Loomulikult, et sellist Eestit me tahtsimegi! Või no mis meie. Mina olin viimati ühes teises riigis elades mõne päeva rohkem kui seitsme-poole aastane ja oskasin tahta, no ikka suurusjärkudes vähem kui täna. Aga mõeldes nende peale,
kes on käinud enne meid
ringi selles ilmas
ja kes täna enam siin ei viibi, ei ole minul kahtlust.
Ning tegelikult on teiste inimeste asi just nimelt see. Teiste inimeste asi.
Mina vaatan ühte üle mõne möödunud aja ette tulnud valgesse öösse kindlas teadmises, et nõnda kui mina saan täna vaadata aknast välja ja näha ja tunda, saab iga teinegi inimene siin maal, minu maal, vaadata. Ja mitte ainult aknast ja mitte ainult välja, vaid vaadata ka enese sisse ja selle peale arvata ja tunda. Ja sealt edasi on tema... ja sealt edasi on Sinu asi, et mida Sa nähtu pärast tunned ja mida Sa oma tunnete põhjal teed. Või siis ei tee.
See, muide, on ka tegelik põhjus miks ma sulle külla ei tulnud, miks ma sinuga välja ei tulnud, miks ma ei helistanud, ega saatnud sulle ka miskit sisutut hingetut sõnumit lihtsalt selleks, et järgida reeglit "nii tehakse".
Täna ma olen omas paigas, omal kohal, omas kodus. Aga kõige selle põhjal, mis on olnud ja selle põhjal mis tuleb, peaksid sa juba teadma ja edaspidigi kinnitust saama, et kujutlusvõime on piiriks. Kõik, mida sa suudad välja mõelda, on sealt edasi juba võimalik. Mina astusin paati juba siis, kui sina alles "tere" ütlesid.
Semper fi!

Thm