Aia pood

Meil on kodus kaks sellist suurt rohelist 40-liitrist emailitud potti. Kapsaid hapendatakse nendes. Pesu keedeti kunagi. Vett on saanud soojendada päikese käes. Ikka vaja vahel. Keskmiselt nii kolm päeva aasta kohta.
Kümmekond aastat tagasi ja pisut peale oli siinmail miski täiesti teine aeg. Üheks selle märgiks oli meite külas see, et hullu fanatismiga tegutses sääl Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi osakond, mis pidas linnas nii paarisajameetrise vahega kahte toredat kolmeruutmeetrise müügipinnaga poodi. Ja kuna minu vanaema ilmsest koge seda tädikeste kampa tundis, pidi ka tema sealses äritegevuses entusiastlikult kaasa lööma.
Ja siis nad müütasid seal nende samade 40-liitriste pottidega hapukapsaid ja miskit salatit. Vinagret või kuda kurat iganes nad seda nimetasid. Igastahes segati sinna punast peeti, kapsaid, veel mingeid juurikaolluseid. Lõpetuseks valati see kõik miski Vene toiduõliga üle ja tassiti poodi, kus pott siis senikaua seisis, kuni kõik 40 liitrit maha müüdud sai. Ma isegi ei julge mõelda selle peale, kui kaua ühe poti tühjaks müümine võtta võis.
See kõik kestis suhteliselt niikaua, kuni ühel sügisel selgus, et kaks potti on küll alles aga üks kaas on puudu. Kaant lihtsalt kuskil ei ole. Kodus pole, poes pole, poes pole, poes pole... Ja oli seal põhjuslik seos või mitte, aga järele tolle salati müütamine siis ka jäi. Minu mäletamist mööda vimma (see miski kala?) pidades.
Täna koristasin mina aga kodus kuuri ja leidsin selle kaane ... kapi otsast, kus tema vähemasti kümmekond aastat rahulikult puhata saanud oli.