Recipe!

Ma pidin valima. Kas mainida põgusalt ja kõike parimat selgelt alakirjeldades, nii paari kolme leheküljega, operatsiooni "Magister Tsemendii"? Või siis ikkagi mitte. Ühest küljest oleks nagu vaja pisut kirjeldada toda ürgselt halastamatut karmi ja kurnavat kella üheksast poole üheteistkümneni kestnud võitlust inimese ja kuivbetooni vahel, teisalt aga... te ei saaks lihtsalt aru.
Seega ma mainin vaid möödaminnes, et kahtlustasin ennast kergelt üleväsinud olevat, kui laupäeval kella 2 paiku, peale paari toniseerivat õlut selles vikerkaarelipuga majas seal Jakobi mäel, nüüdseks juba vägagi kodusele Narva Maanteele saabudes otse oma toa ukse kõrval (nagu tõesti, ukselingist mingi ülimalt 7 sentimeetri kaugusel) avastasin ühe vana Saratovi seina ääres seisvat, millele keegi, selleks puhuks meite hulgast lahkunu, oli kleepinud kollase paberikese vägagi loetavate sõnadega "Võtke, kes tahab. See töötab."
Okei!
Nüüdseks on selgunud, et tõepoolest, (seni) töötab küll. Isegi natuke üle töötab. Eriti tsükli lõpus. Igastahes vesi oli potis jääs. Pudelis küll mitte. Seega ma ütleks, et sisemist temperatuuri hoitakse vanakese tubli kuue minutiliste vaheaegadega lahutatud ja tihti suure mürtsuga lõppevate töötsüklite tulemusel hinnanguliselt täpselt miinus null kraadi juures. Või kõrval. Umbes. Ligikaudu.
(qveddi)
(gfvvhwsj)
(axant)