Halleluuja!

See võis olla midagi kaheksa paiku kui ma ära läksin.
Parajasti minu vabadusse murdmise keskel tuli jalgrattaruumi keegi tüüp... kodanik... noormees... Raamatuga. Pani seal kõik tuled põlema ja hakkas avatud taies kätel rattaridade vahel edasi-tagasi kõndima. Ise miskit peaaegu kuuldavalt pomisedes. Vist lugedes. Mina, mööda minnes, mõtlesin, et ju tema toas peab ikka keskendumisvõimalustega mingi kuradi hull lugu olema, et tõsise alternatiivina tuleb arvesse siirduda lämmatavalt kummise aroomiga rõskesse akendeta keldriruumi tammuma.
Nüüd, kui ma nüüd tagasi jõudsin, leidsin ma rattaruumi endiselt libraariumina kasutuses olevat. Okei. Samuti juhtus, et veritsev rattalukk nõudis mu pehmetelt kätelt sedapuhku endisest pikemat jebimist. Piisavalt, et hakata pominast sõnu eristama. Tegelikult küll ainult üht. Sõna.