Laupkokkupõrge - katastroofi lühianatoomia

See kõik juhtus väga kiiresti.
Oli aasta 2005. Elise läks Saksamaale, võimatu nimega ülikooli, õppima. (Aastaid enne seda oli ta muidugi soetanud endale jalgratta, aga sellest vesta oleks vast liiale minek, sest noh, päris Alguses lõi Jumal ikkagi Taeva ja Maa... aga see vist on juba kusagil kirjas, kui ma ei eksi.)
Tähendab, oli aasta 2005. (Kolm aastat varem olin ma ülikoolis kohtunud tütarlapsega, kelle välimus mulle kummaliselt tuttav tundus, aga nimi üldsegist meelde jääda ei tahtnud, aga mitte temast ei tahtnud ma rääkida...)
Seega, ikka veel oli aasta 2005 ja osava manipuleerimise teel veensin ma Eliset, et tema aravates oleks väga hea mõte, kui ta oma jalgratta rõdul seismise asemel mulle kasutada annab. Ja siis ma kasutasin seda. Innukalt. Aga tagumised piduriklotsid kippusid vastu velge nühkima. Mingil hetkel muutus selle probleemi minupoolne tähelepanuta jätmine [ignore:rimine] minu rühmakaaslaste jaoks sedavõrd segavaks, et Kimm võttis ette otsustavalt sekkuda ja tagapidureid sedavõrd lõdvendada, et ratas vabalt veerema pääseks. Et seni, kui käekõrval lükata, pole pidureid ju vaja eriti. Pärast paneb tagasi, kui sõiduks läeb.
Oli aasta 2005. Sügis. Päikeseline hommik. Elise oli läinud Saksamaale, mina sõitsin tema rattaga Annelinnast Biomeedikumi. Biomeedikumist med-kooli, med-koolist biomeedikumi.
Oli vilu ja vahelduva pilvisusega päev. Biomeedikumi akendeta tünnis 1006 pidas karismaatiline Jüri Vedru loengut biofüüsikast. Kaks tundi. Veerandtunnise vaheajaga.
Oli vihmane sügispäev. Kell oli veidi üle nelja. Tohmik tuli biometsist loengust. Pea veidi unesegane veel otsas. Vihma Sadas. Sest oli vihmane sügispäev. Aasta oli vist 2005. Peale biofüüsika loengut.
Thm jalutab biomeedikumist siis välja ja seisab vastamisi looduse metsikute jõududega - seenevihma sajab.
"Kräpp!" mõtleb thm, aasta on 2005, "vihma ju sajab. nüüd on sadul märg." Jalutab siis rattani, kaalub, et lükkaks ja jalutaks või kuivataks sadula ää ja sõidaks. Herman tuleb oma ratast võtma. Kuivatab. Ott tuleb ratast võtma. Kuivatab. Ronib sadulasse. Hakkab sõitma. Herman ronib kah sadulasse. Tohmik on siis lammas, ronib kah sadulasse, kütab Hermaniga kaasa.
Imelik on. Kuidagi palju rohkem sajab kui minuti eest. Ja alt poolt...
"KRÄÄÄÄÄÄP!" mõtleb thm kusagil poolele teel Ravila ja Puusepa vahel. "Elise rattal pole ju porilaudu!!!" Oops!
Noh, maha tulla ja jalutada oleks nagu hiljavõitu, sest püksid juba on nati märjad... Teeb siis vasaku käega tagaratta kohale mõttelise porilaua. Elab üle. Nii läbi linna. Võimalikult kiiresti.
Plasku all, sääl kust ramp parklasse tõuseb, möödub thm vee pritsides meetrisest pilust turukotiga daami ja kiviseina vahel ja jõuab kõnniteele. Vastu jalutavast musta vihmavarjuga noormehest on tal plaan mööduda vasakult, ei paremalt... ei ikka vasakult! Ei kurat, paremalt, paremalt, paremalt! Pidurda! Ku*at! Libe on. Tagapidur ei võta ju! Tross on lahti! Kimm!!! Teise käega siis! Esipidur! Vasakult ikka! Ai!
Tohmiku peatab tema otsmiku pidurdumine musta vihmavarjuga noormehe esihammastes.
Viimaks ometi mõistab ta, mis on laupkokkupõrge.
---***---
Lapsed! Et teiega midagi säärast ei juhtuks, kandke jalgrattaga sõites kiivrit. Alati